Püssiga mees trammis

Läksin laupäeva õhtupoolikul randa. Mereilu vaatama, muusikat kuulama, merekarpe leidma. Rannas oli tuul väga tugev, liiv lendles mitu meetrit kõrgemalgi maapinnast. Üldse ei meeldi, et liiv hammaste vahel krigiseb, seega mereäärde ma ei läinud.
Istusin mõnusasti palmide alla, kuulasin muusikat ja tundsin rõõmu päikese puudutusest, mis veel nii soe.

Läksin randa seekord trammiga. Kodu ja ranna vahet sõidavad trammid nr 4 ja 6. Trammid on siin nii valged, puhtad ja hubased. Meenusid baka ajad, kui Pajuviidik rääkis, et tema trammides (Eestis) kunagi ei istu.

Samuti tulin rannast trammiga, see kujunes omaette seikluseks. Nimelt, istusin samas peatuses trammile, kust olin maha tulnud. Teadsin, et see sealt läheb ringiga, aga siiski koju.
Natukese aja pärast tulid trammile vanem naisterahvas ja blond neiu. Neiu küsis minult inglise keeles, kus ta saab piletit märgistada. Kuid piletit ei märgistata trammis, seda saab teha ainult peatuses. Samuti küsis ta, kuidas ta lennujaama saab. Sellele küsimusele ei osanud ma vastata. Küll oli trammis veel üks blond piiga, kes teadis, kust ja kuidas lennujaama saab. Neiu ütles veel, et nii raske on siin, kui hispaania keelt ei oska.

Neiu ja vanaproua rääkisid omavahel vene keeles, küsisin, et kas nad on Venemaalt. Nemad olid, ütlesin vene keeles, et olen eestlane. Nemad olid õnnelikud, mina ka. Vanaproua rääkis, et tema ema oli venelane ja isa eestlane. Isa nimi oli Eduard Karl. Minul oli nii kodune tunne, ütlesin, et maailm on nii väike. Neil oli aeg trammist väljuda. Vanaprouaga jätsime vene keeles hüvasti. Ja ma olin nii kurb, et ma vene keelt vaid nii vähe mäletan. Hispaania keel keeleks, iga eestlane peaks ja võiks vene keelt osata, sellest olen ma siin juba üsna mitu korda aru saanud.

Trammi sisenes suhteliselt kahtlane mees. Istus minu vastu. Tal oli ratastel kotike, sealt ulatus välja õhupüssilaadne relv. Ma ei saanudki aru, kas see oli mängu või päris. Igatahes inimesed kõik vaatasid teda suht hirmunult. Tüübil oli kalapilk (klaasistunud), nii ta siis näitas näpuga inimeste suunas. Teate, ma tõesti nii kartsin, tõusin ruttu püsti ja läksin trammi etteotsa istuma.


Õhtul käisime jooksmas. Viimane aeg eks, kaua siin loorberitel siis puhatakse. Leidsin jooksurajalt käbi, võtsin koju kaasa. Minu männikäbid Eestis on ikka 5 korda väiksemad.

Meie korterikaaslastel on nüüdsest hüüdnimed, nad ei pea teadma, kui me neist räägime, kirjutame. Eilne sünnipäevalaps on nüüd Rikardo (mu isa nimetas ta nii). Teine kutt on meil nüüdsest Vova.

Laupäeva õhtul oli Rikardo sünnipäev. Prantslane koristas ja kasis, meie korter läikis. Saabuvad külalised tutvustasid endid ja küsisid kohe meie käest, kas oleme sünnipäevalapse korterikaaslased. Enamus külalistest olid prantslased ja itaallased, vanuses 20-22. Nende hulgast oli meid kahte blondi ikka väga kerge eristada. Kuid meisse, blondidesse suhtuti väga hästi ja sõbralikult. Võiks öelda, et me olime tähtsamal kohal, kui sünnipäevalaps.

Prantsuse ja itaalia noormehed. Tõesti, nad on edevamad ja ilusamad, kui meie Kätsiga kahepeale kokku. Meile on mitu korda selgeks tehtud, et kui siin Hispaanias on meessooga raske, siis Itaalias oleks täiesti võimatu blondide elu. Rikardo pani oma sünnipäevast pildi suhtlusportaali FB, kus olime meie ka peal. Üks prantsuse kutt kommenteeris seda pilti: "Vähemalt on blondid kohal." Mille peale Rikardo kaitses meid: "Nad on mu korterikaaslased." Ei ole hullu, VÄHEMALT päästsid blondid peo. Muidu poleks pooltki nii huvitav ju olnud.

Vova oli tulnud oma pruudi, venelannaga. Venelanna räägib hispaania keelt, inglise keelt mitte. Kätlin ja venelanna said hispaania keeles jutule, nii äge. Meie venelannaga vahetasime mõned sõnad vene keeles. Teist korda ühe päeva jooksul tõden, kui oluline/vajalik on vene keel. Igatahes on meie Voval väga tore ja äge pruut.

20 aastased prantsuse tütarlapsed küsisid Vova kohta, et kas ta on meie korterikaaslane. Nad rääkisid mulle, et Vova pidi natuke hull ja segane olema. Mina endamisi imestasin, kas tõesti. Vova on lihtsalt vanem, targem, palju reisinud, palju õppinud ning igati normaalne kahekümnendate lõpus olev noormees. Kui need 20 aastsed tütarlapsed teaksid mu jooksukilometraaži ning seda, et ma iga nädalavahetus peol ei viitsi käia, peaksid nad mind ka ebanormaalseks.
Külalistest kõik suitsetasid. Vova küsis, kas ma suitsetan. Vastasin, et ei, ma siiski eelistan jooksmas käimist. Vova naeris.

Muusika oli me korteris vali, lõpuks mahtus väiksesse tuppa umbes 40 inimest. Vova rääkis, et õnneks on me naabrid 80 aastased vanaprouad, need nagunii midagi ei kuule. Igakord, kui uksekell helises, arvasime meie Vovaga, et tuleb politsei. Siiski tuli igakord külalisi juurde.
Vova rääkis, kui ta USA-s õppis ja neil korteripidu oli, siis kutsusid naabrid politsei. Korter, kus pidu peeti, asus kõrghoones ning politsei tuligi, helikopteriga.

Laupäevasel peol oli tüdrukuid ja poisse umbes pooleks. Umbes 20 tüdrukut... Te oleks pidanud nägema seda olelusvõitlust meie prantsuse Rikardo üle. Tundub, mitte ei tundu, vaid on näha, et Rikardo on tüdrukute lemmik. Nii need noored tüdrukud siis tarbisid ohtralt vägijooki ja sõna otseses mõttes viskusid/laskusid Rikardo ette. Nii me Kätsiga naljatasime, et miks meiega nii sõbralikult käitutakse, siiski oleme Rikardo korterikaaslased. Suurema kasuteguriga, kui teised pifid. Meil võib ju Rikardo ja tema pruutide kohta infot olla... Mida meil muidugi on palju.

Hiljem suundusime klubisse MYA. Mis kõik äge ja tore klubi pidavat olema. Meie Kätsiga nii ootasime, et lõpuks saaks alata tantsumaraton. Sünnipäeva seltskond vajus suhteliselt laiali. Seisime tohutus klubijärjekorras koos prantsuse tüdrukutega. Olime juba nii lähedal sissepääsule, kui Rikardo kutsus meid endaga sisse. Turvamehed muidugi ei lubanud ja kamandasid meid üüratu järjekorra lõppu. Käts üritas veel turvamehele asja selgeks teha, lootusetult. Isegi kohalikud noormehed, kes meie taga enne järjekorras seisid, üritasid turvamehele selgitada, et me tõesti seisime enne seal ja ei ole kuhugi trüginud. Ikkagi saadeti meid järjekorra lõppu.

Ootasime jälle kannatlikult ja külmetades, sest õues oli päris jahe. Rahvast järjekorras väga palju. Mõned meetrid enne sissepääsu teatas turvamees, et kellaaeg on täis ning nüüdsest pilet 10 eurot. Olin selle aja peale suhteliselt külmunud ja ka solvunud turvameeste peale. 10 eurot sissepääsuks mina maksta ei raatsinud ega kavatsenud. Saatsin Kätsi peole ja tulin ise koju.

Pühapäeval külmetasime kõik see meie Erasmuse pere. Ilm oli nii jahe ja meil kõigil siin korteris külm. Meie Kätsiga istusimegi terve päeva tekkide sees. Tõesti, mis jaanuaris veel saab?!

Hea on see, et minu huuled on juba täitsa roosad, tänu veiselihale. Õhtul süüa tehes avastasin, et meie köögis olevad noad polegi nürid, nimelt porgandeid hakkides lõikasin näppu. (Kardan ju verd ja olen mitu, mitu korda sellepärast minestanud. Minestamist kardan ka, see on nii nõme tunne). Võtsin rätiku, surusin ruttu vastu sõrme, et ma ise verd ei näeks. Jooksin meie tuppa, istusin ruttu diivanile ja ütlesin Kätsile, et nüüd hakkab paha ja ma minestan. Õnneks oli ehmatus suurem, kui tagajärjed.
Käts ütles, et mõtles, mida ta minuga teeb ja juba teist korda teen mina talle nii. Esimest korda oli see kevadel Auras, seal ma muidugi porgandeid ei hakkinud, lihtsalt vajusin ära.

Esmaspäeva hommikul läksin kodutänaval olevasse paberi keskusesse printima. Tüüp seal rääkis natuke inglise keelt ja sai aru, mis ja mida mulle kui palju. Minul oli printimist 60 lehekülje jagu, ütlesin igaks juhuks, et ta teaks arvestada (more paper, more paper, si, si!). Arvutis olid tal msnid, youtubed avali (tööajal siis!). Tüüp pani mu tellimuse printima ja enne esimest lehte lendas printer sõna otseses mõttes kolinal laiali. Teine klient ütles irvitades kõrvalt, et see on katastroof. Printimise tüüp ütles lihtsalt kaputt, kaputt, sorry, no, no, sorry. Ühesõnaga printer andis otsad, kui mu soove kuulis. Tulin itsidades koju, mõtlesin endamisi, et nii kui nina toast välja pistad, hakkab siin maal igasugu naljakaid asju juhtuma. Naera ja imesta.

Ujumises oli tunnike loengut teemal maripoza (delfiin, liblikas). Teine tunnike tuli seda basseinis harjutada. Ma hakkan veel rohkem jooksmas käima, et jõudu ja jaksu maripoza ujumiseks oleks. Kuigi rääkisime Kätliniga, et meie käsivarred on nii suured, musklis, ning kui nii edasi, siis pole see enam ilus.

Siinkohal tasub meenutada, mis on kehakultuuri neiude jututeema. Alati, kui ma oma Tlü aegsete kehakultuuri sõbrannadega kokku saan, tuleb rääkida ka musklitest ja laiadest õlgadest, mida põhjustas 1. kursuse ujumine. Ühe ja teise ja kolmanda suust kostab alati, et ei saa õlapaeltega pluusi kanda, kuna õlad laiad, musklid suured. On meil vast mured, eks.

Täna koju tulles, alumist ust lukust lahti keerata üritades, tuli mulle appi kohalik meesterahvas. Mul lihtsalt ei ole selle võtme ja lukuga hea läbisaamine. Alati jaman, enne kui selle ukse lahti saan. Ning kohalik meesterahvas üritas mulle selgeks teha, et pean võtit käes hoidma nii, et sakid oleks allpool, et võti südamikku sobiks. Ma itsitasin, kas ta tõesti mõtles, et ma olen NII blond, et ei oska võtit lukusüdamikku asetada.

Sain täna oma Viljandi vanaemalt kirja. Nii äge! Tema ostis uue raamatu "Kirglik lapitöö", ostis ka materjali. Ta arvab, et ta ei oska värve kokku sobitada, ning vaatab esialgu ilusaid pilte. Ta loodab, et lähen talle kunagi appi. Ja mina läheks ju kohe õmblema, muidugi!
Kirja lõppu kirjutas ta: "sinu vanaema metsast". Jah, minu vanaema elab väga paksu metsa sees, see seal on paradiis. Kõige rahulikm ja ilusam koht maailmas, kus saab ärgata pannkoogi lõhna peale. Ma ei igatse kodu, Tartut. Aga ma tahaks korraks siit oma vanaema juurde minna.

Ilm on siin veidi külm, karge. Tegelikult ju hea, olen seda kaua oodanud, saab ka päevasel ajal jooksmas käia. Kuigi hommikul sooja teki alt vannituppa minnes igatsesin kodus olevat sooja sauna. 

Meile on tulemas esimesed külalised Eestist. Pillekas tuleb oma emaga novembri lõpus Valenciat avastama. Minul on juba nimekiri asjadest, mida Pille-Riin mulle kodust tuua võiks (villased sokid, müts, kindad, Kalevi komme). Samuti on koostatud ajakava, kuhu ja kui kauaks oma külalised viia tuleb. Oh kui tore!