Tänan kõiki heade ja siiraste soovide eest. Ma ausalt kirjutaksin siia palju rohkem ning põnevamat... Kuid kusagilt jooksevad piirid, eetika ja väärtused. Ning meil võib ja peabki põnevam olema, sest oleme siinse ise välja teeninud.
Möödusin ükspäev kohalikust lasteaiast, võtsin hoo maha, et laste toimetusi jälgida. Lapsed tulid kasvatajaga õue, toimus rivistamine. Küll see võttis aega. Asjatundjana võin öelda, et lapsed olid 4-5 aastased. Väiksed mustanahalised tüdrukud roosades kleitides vaatasid mind nii siira näoga, ju nad tundsid Super Nanny ära...
Meie tänaval elavatest lastest on mul kohati lausa kahju. Nende soojad sügisõhtud (minu mõistes suveõhtud) mööduvad siin kiviseinte vahel, jäigal asfaldil mängides. Aga suurlinna lapsed ei oska ega peagi unistama kasvamisest metsas, kombainis, lehmalaudas. Nemad ei tea, mis tähendab põlvini mudas või viljakastis. Küll on hea, et mina hingelt maalaps olen ning just niiviisi kasvada sain.
Kätlini kohalik sõber kinnitas, et meie sugused blondid, välismaalased on siinmaal alati oodatud. Hispaanlased ei salli immigrante sealhulgas mustanahalisi, kes on tulnud siia elama, kohalike eest tööd napsama, raha raiskama, muidusööjateks.
Kuid välismaalased, ka blondid tähendavad head, nemad on turistid ja toovad raha sisse. Hispaanlased on nendega sõbralikud. Panete tähele, nende silmis oleme elavad rahakotid, tegelikkuses vaesed tudengid.
Miks elavad hispaanlased väga kaua vanemate juures ning nende kulul? Sellepärast, et hispaanlastele on väga tähtis, et nende lastel oleks hea haridus. Kuna töö takistaks kooli, teevad vanemad kõik selleks, et lastel oleks mugav ainult koolile pühenduda.
8. oktoobril oli siin linnas püha, mitte üleriigiline, vaid just Valencia linnaga seotud pidupäev. Ühesõnaga oli meil esmaspäeva öösel vastu teisipäeva aastavahetus. Südaöösel, kui teki alla pugesin, läks linnas tulihingeliseks ilutulestikuks, see kestis umbes 40 minutit. Kätliniga arutasime, et meie väike Eesti peab neid toetama majanduslikus raskuses, ning mida teevad nemad, lasevad kõik õhku.
Muidugi olime kurvad, et me ei uurinud, kuidas püha tähistatakse, oleksime vanalinnas värvilise taeva all imelise elamuse saanud. Vigadest õpitakse, järgmine kord oleme targemad. Ja järgmine kord on juba neljapäeval, sest reedel on samuti (mingi) püha. Hästi elavad, eks?
Magasin öösel oma imeliste kompressioonsokkidega. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, aga hommikuks olid jalad nii puhanud kui ka toonuses. Nii kerge oli.
Kompressioonsokid jalas, näen ma välja kui kooliplika põlvikutega. Väljanägemine väljanägemiseks, tähtis on siiski sisu. Nende sokkidega joosta on kordi mugavam, samm on tunduvalt reipam, jalad ei väsi ära.
Arvan, et hästi on. Kui ma midagi poolmaratoni joostes kardan, siis on see asfalt. See põrutab, raputab, loksutab! Kahjuks/õnneks pole mulle kunagi meeldinud kellegagi võistelda, isegi mitte jooksurajal. Rääkisin Mihklile ka sellest, tema aga ei salli kaotamist.
Kaua oodatud kolmapäev. Osaliselt sellepärast, et on koolipäev. Peamine põhjus on postkontoris ootav pakk...
Korvpalli tund oli küll täna igav. Üldse ei pidanud pingutama. Kolmapäev on Emiliano päev. Tänase tunni teema oli vasakult poolt sammudelt pealevise. Nii me siis harjutasime ja harjutasime ja harjutasime.
Emiliano tuli rääkis meile, et peame ÕISI vahendusel talle kirjutama, siis oleme automaatselt nimekirjas. Päris naljakas on, kui õppejõud oma pruunide silmadega vaatab sulle sügavale silma sisse ning räägib valencia keeles, mis teha tuleb. Aga millest sina eriti aru ei saa, nii siis tuleb hakata aimama. Kätlin ka aimab ning nii me teamegi, mis teha tuleb.
Vahelduseks õpetasid hispaania tüdrukuid meid ning meie neid. Emiliano seletas, et super important on treeneril/õpetajal harjutuse organiseerimine.
Tunni lõpus pani ta kaks hispaanlast (poisi ja tüdruku) seljad vastamisi istuma. Poisil oli paber, kuhu oli joonistatud ruut ning sinna sisse erinevad kujundid väiksematest ruutudest. Tüdrukul oli tühi paber ning pastakas. Poisi ülesanne oli seletada tüdrukule, mis on tema paberile joonistatud. Tüdruk pidi enda paberile sama joonistama. Selleks oli ka limiteeritud aeg. Meil ülejäänutel oli nii põnev jälgida, ning üsna varsti läks tüdruku joonistus läbi poisi seletuste poisi paberil olevast mööda.
Emiliano tegi meile läbi eelneva puust ja punaseks selgeks, et õpetaja/treener peab oskama tundi organiseerida ning ülesandeid väga hästi seletama.
Emiliano tunneb asja, lõpetas korvpallitunni mõnusate emotsioonidega.
Ujumise tunnis oli tund loengut teemal peakahüppamine ning pöörded vees. Oh ei! Siiani mäletan, kuidas baka esimesel kursusel õppejõud Tamp'ile pöördeid sooritasime arvestuse saamiseks, kuidagi ei tahtnud see arvestus tulla. Siiski, kaotada ei ole siin midagi, ainult võita.
Teine tund möödus vees kroolitehnikat lihvides. Kätetööd, jalgadetööd, kätetööd, jalgadetööd. Ja jäsemetest said "makaronid".
Olen kodust kaasavõetud riiete /jalanõudega rahul, üleliigseid asju ei ole, puudust tunnen ainult varbavaheta plätudest. Neid on mul siin ammu vaja läinud, nüüd läksin ja ostsin lõpuks ära. Pidin vaid oma saldokaardile (kus asetses kaubamaja poolt 15 eurot) lisaks 4 eurot maksma, ning plätud saidki mulle.
Ning siis lõpuks ometi sain postkontorisse kihutada. Seal võttis mu teistele klientidele vahele sama kutt, kes esmaspäeval mulle pakki kätte anda ei tahtnud. Tundis mu ära ja oli mitu korda sõbralikum. Ju tal oli ka hea meel, et ma keeleoskamatu kodumaalt paki sain.
Jalutasin tänaval kodupoole, nii põnev oli, ei suutnud vastu panna ning avasin paki. Seal ilutses Hedvig Hansoni "Jutustamata lugu" Vanemuise näitleja Ellen Kaarmast (tean ema, sa loeks ka seda õhinaga).
Teate, kui palju ma olen unistanud siin eesti keelse kirjanduse lugemisest. Et võtad raamatu kätte ning paned käest alles siis, kui see läbi loetud on. Siin on ju mul selleks aega. Pealegi, kas saab olla paremaid kingitusi, kui raamatud? Ei saa!
Heidi kirjutas, et Üllari (tema mehe) ja Mart Juure arvates on see ka väga hea raamat, seda enam olen kindel, et hea ta on!
Kui homme on rannailm, lähen oma uue raamatuga Vahemere päikest nautima.
Et teil seal pimedatel sügisõhtutel igav ei oleks, siis kirjutan siia meie õppejõudude nimed. Võite neid meelde üritada jätta, meil nende täisnimed veel meeles ei püsi.
No comments:
Post a Comment