Käisin juuksuris

Esmaspäevane koss algab 8.30.
Aga meie ärkasime alles 8.30, sest mina olin suutnud eelneval õhtul äratuskella tund hiljem helisema panna. Mida ma küll mõtlesin?
Kuna Kätlin on nohune, haige, jäi tema koju. Mina pesin näo, hambad ning jooksin kooli. Kohale jõudsin 8:50. Tartu Ülikooli aegadel ma unistasin, et korragi sisse magaksin, ei peaks kooli minema. Siin, sisse magades, ei tulnud mul mõttessegi, et ma ei lähe kooli. Ehk olin ma unesegane, aga kooli ma igatahes jooksin. Kogesin palju huvitavaid harjutusi. Lõpuks mängiti 3:3 vastu kõikide võistkondadega omavahel läbi (võistkondi oli 7). Olin kahe hispaania poisiga ühes võistkonnas. Võistkonna nimeks panid poisid ESTONIA. Saime kõik mängud pähe, mõne mängu napilt, mõne suurema skooriga. Üks poistest oli küll nii löödud, ausalt, ma mõtlesin, et ta reaalselt hakkabki nutma. Kuigi eelnev oli tore ja emotsioone pakkuv. Tuleb välja, et hispaania poisid on hingelt hellemad, kui mina.

Pärast kossu tõttasin koju, et võtta ujumisasjad. Käisin läbi kodu lähedal olevast armsast juuksurisalongist ja panin endale õhtuks lõikuse aja. Nimelt päike, merevesi, kloorivesi pole mu blondidele juustele just kõige paremini mõjunud. Pealegi ei ole ma pikkade juuste kandja millegipärast tahtnud kunagi olla.

Ujumast koju tulek oli nagu ikka, Valenbisi jalgrattal. Kuna inglased tegid alles rattalaenutus kaardid, siis palusid nad mul olla teejuhid. Nii ma sain end tunda nagu kohalik ja asjast ülimalt teadlik.
Koju tulles võttis Kätlin vastu mu suure Eesti Posti pakiga. Esimene emotsioon oli, et mida teeb Eesti Post siin Hispaanias. Avades paki, pidime mõlemad pikali kukkuma. Kätlini vanemad olid 3 kilo meile Kalevi maiustusi saatnud. Nagu 3 kilo!!! Jagasin mõned kommid korterikaaslastele ka. Nad iga korraga veenduvad, et Eesti kommid on väga head. Lahe oleks, kui sellise magusa laadungiga jaanuarini hakkama saaksime. Reaalselt on see vist novembriks otsas, detsembriks kindlasti.

Kell 17 oli juuksur. Juuksur ise rääkis inglise keelt vähe. Ta oli koolis seda õppinud 83. aastal. Hästi tore ja kena naine, ülikihvti soenguga. Tema ei olegi hispaanlane, tema on pärit Marokost. Ta teadis, kus asub Eesti. Millegi pärast arvavad kohalikud, et mu kodumaal räägitakse samuti inglise keelt. Minu soov oli juuksed 10 cm lühemaks lõigata, mitte lihtsalt lõigata vaid ikka nii, et nad kenasti hoiaksid. Ma tahtsin soengut! Kaljukits ju tahab ja teeb. Ja teab, kuidas tahta...

Kodutöö oli mul tehtud. Tõmbasin internetist telefonisse sobiva pildi soengust, mida tahtsin. Saime kenasti hakkama. Nüüd on mul juuksed tunduvalt lühemad ning natukene järgutatud. Ma ise olen väga rahul, kerge on (šampooni ja palsamit kulub ka nüüd vähem).
Soengu lõikuse hind oli 13 eurot. Päris karm, Simunas sain sama raha eest nii lõikuse, kui juurevärvi. Aga see siin pole ju Simuna. Lisaks sain veel kaardi, kus iga kuues lõikus on tasuta. Juuksur ja salong olid väga mõnusad, kuid ehk ei ole mul vajadust sinna enam minna.

Jalutasin salongist koju, ise nii õnnelik. Pole tuules lendlevaid blonde juukseid, mis tähelepanu püüaksid.
Ja mida ma kuulen... Üks tüüp üle tänava hõikas midagi (minu kohta) teisele tüübile minu tänaval. See siis hõikas, vilistas, lõpuks karjus, vilistas. Nagu blondile kohane, kõndisin tagasi vaatamata edasi. Kui neil hea on, las nad siis röögivad mu seljataga.

Teeme ise alati süüa, korterikaaslased mõtlevad küll, et oleme kokakoolis käinud. Ikka ja jälle oleme meie pliidi taga. Aga tore on tõdeda, et meie külmkapi riiulil asetsevad apelsinimahl, puu- ja juurviljad, juust, lõhe, jogurtid. Nende riiulil aga pizzad, coca cola, muffinid, mõni puuvili, pasta. Apelsinimahl on siin nii hea! Ikka puhas ja apelsinidest, vitamiini rohke. Samuti on kalapulgad siin kalast tehtud, mitte muust.
Kuna Kätlin on tõbine, krõbistame mõlemad küüslauku. Kätlin sööb, et paraneda. Mina selleks, et mitte nakatuda ja immuunsüsteemi tugevana hoida.