Kõik on hästi ja tore, see aga ei tähenda seda, et ma siia igaveseks elama jään. Stipendiumgi saab veebruariks otsa. Viis kuud tundub täpselt piisav võtmaks aega maha. Tegelemaks asjadega, mis mulle meeldivad. Õppimaks tundma ennast, lähedasi, hispaanlasi. Kuigi põhjalikumaks keele õppimiseks on see aeg vähene. Aga kas alati peab olema nii paganama põhjalik? Ei pea...
Vaatasime Kätliniga Tõnis Mägi videot "Koit". Ahastasime mõlemad, et Eestimaa nii kaunis on.
Jätkuvalt elame tähelepanus ja vilekooris. Tegelikult hakkab sellega vaikselt harjuma. Kui me Eestisse tagasi tuleme, oh õnnetust, ei pööra meile tänaval keegi nii palju tähelepanu ega vilista järele. Kuidas me sellega siis harjuda suudame?! Siestat ju ka ei peeta seal...
See nädal võiks juba läbi saada. Hirmus, kui ühte nädalasse mahub kolm pühapäeva. Pühapäev tähendab seda, et kõik asutused on kinni, kusagil käia ei saa. Nimelt oli teisipäeval, reedel püha ja homme on pühapäev. Õnneks on jooksmine tasuta ning jooksupark alati avatud.
Kolmapäeva õhtuks leidsime koha, kus saab võtmeid kopeerida. Siiani majandasime ühtede võtmetega kahepeale. Nüüd on meil mõlemil oma võtmed. Kergem on kohe.
Jalutasin neljapäeva õhtul panka. Tänaval oleval pingil istusid neli vanaprouat. Mokalaat lõppes ning kõik neli vaatasid ainult mind, blondi. Nii ma siis möödusin neist sirge seljaga, sisimas valjult itsitades. Ei olnud ma miniseelikus ega kontsadel, kõigest plätudes, põlvpükstes ja seljakotiga. Tuleb välja, et ka sel viisil nii tähelepanu püüdev.
Pangas tahtsin tasuda arvet Valencia Ülikoolile, üliõpilaskaardi ja paberimajanduse eest (6,99). Suundusin telleri juurde, kes juhatas mu eriskummalise automaadi juurde. Sellest, mis teller mulle rääkis, ma aru ei saanud. Küll taipasin, et tuleb järjekorda seista, ning kui minu kord, aitab teller mul selle makse ära teha. Seisin hirmunult, kannatlikult järjekorras, mõeldes, mis mind ees oodata võib. Teller kutsus mu enda juurde tagasi, võttis minult arve, raha ning sooritas mu makse läbi oma arvuti ära. Tänasin ette ja taha. Rõõmustasin, et hispaanlased nii sõbralikud, abivalmid on.
Hirmuga mõtlen, kuidas ma poolmaratoni stardinumbri ja kiibi üles leian ning kas need mulle kätte ka antakse. Kui aga hispaanlased on abivalmid, ei tohiks probleeme tekkida.
Teiseks, start on mu kodust umbes 6km kaugusel. Ei lähe ju sinna rattaga kihutades, energiat tuleb säästa. Pärast 2-3 tunnist jooksmist, vaevalt minus jaksu rattaga koju kihutada on. Siinkohal tuleb mängu vist takso.
Käisime ühel õhtul kodu lähedal asuvas ujulas ujumas. Õhtu, oli laste ujumistrennide aeg. Lapsi oli seal igas vanuses ja väga palju. Ning, mis eriti tore, tribüünil oli hulk lapsevanemaid, kes hoolega jälgisid oma võsukeste treenimist. Eestis ei ole lapsevanematel aega laste trenne pealt vaadata. Siin hispaanlased leiavad selle aja (tekkigu kasvõi majandussurutis), sest lapsed ja perekond on kõige tähtsamad.
Selles basseinis oli kaheksa rida ujumiseks. Nendest seitse rida olid laste poolt hõivatud. Ning üks jäi täiskasvanutele, meile. Ujusime kuuekesi kitsal rajal, võite ette kujutada kui hirmus see oli. Ujud põgenedes, sest kardad tagant tulevale ette jääda, samas ise eesujujale otsa ujudes. Sain nii mõnegi obaduse. Ujusin ruttu 25 otsa ja põgenesin basseinist lapsi täis riietusruumi. Järgmine kord, kui rahvast vähem, ujun oma tavapärased 40-50 otsa.
Neljapäeva õhtul jooksin mõnuga 8km, reielihased andsid teisipäevasest 14km jooksust veidi tunda, aga muidu oli ülimalt mõnus. Koju jõudes juhtus ime. Tõdesin arvutiekraanil, et minu jooksusammu kõver ei olnudki täitsa sakiline (nagu tavaliselt), vaid peaaegu sirge. See tähendab seda, et samm on ühtlane, ja see on ainult hea. Ei teagi kas tänada enda järjekindlust jooksmisel või imelisi kompressioonsokke, ehk mõlemat.
Reedel tegin jooksmisest puhkepäeva. Olin planeerinud, et ei loe Hedvig Hansoni raamatut Ellen Kaarmast "Jutustamata lugu" ühe päevaga läbi. Et loen igapäev natukene, aga lõpuks ei suutnud vastu panna. Ma ei teadnud varem, et Ellen Kaarma oli Tõnu Kilgase ema, Tõnu Kilgas ise Hedvig Hansoni isa. Kas sina teadsid?
Tõnu Kilgase isa oli Lembit Mägedi. Tõnu Kilgas sai perekonnanime Gunnar Kilgaselt, Ellen Kaarma oli enne Lembit Mägedit abielus Gunnar Kilgasega. Keeruline, aga tõsi.
Piinlik kirjutada, aga lugesin ja nutsin, lugesin ja nutsin. Elasin nii sisse end sellesse raamatusse.
Mul oli tohutult kahju nii andekast, võimekast ja säravast naisest, kui seda oli Ellen Kaarma. Kurb, et ta kõigest 45. aastaselt traagiliselt lahkus. Kahju oli mul ka Tõnust, kindlasti ei olnud lihtne olla nii särava näitlejanna laps.
Põnev oli lugeda tollase teatrielu, selle korralduse kohta. Noored näitlejad võiks öelda, võitlesid koguaeg "tuuleveskitega". Ning Vene võim, kui paljude haridustee see katkestas... Kurb! Peod, töökohustused, armumised, alkoholiprobleemid, inimsuhted, pereelud, vägivald. Nagu nad olid vanasti, on nad ka tänapäeval. Inimesed elavad kõik sarnaseid elusid, ainult ajastud on erinevad...
Soovitan teilgi ajas tagasi minna läbi selle raamatu. Aitäh Heidile, et ta mulle siia sellise elamuse saatis.
Laupäeva hommikul käisin ujumas. Sain seal jutule kohaliku tüdrukuga, kes minuga samal rajal ujus. Ta oli positiivselt üllatunud, et olen erasmuslane ja just nende linnas. Ujusin 40 otsa (1km), jooksmine on nii palju võhma andnud, et ujumine on mõnus, nauditav. Kuna aega on, siis hakkangi reedeti või laupäeviti ujumas käima (lisaks kooli ujumisele).
No comments:
Post a Comment