Ei, ei saa. See, et ma praegu kilomeetreid teiega jagan, ei tähenda seda, et ma neid varem kogunud pole. Jooksnud olen enda rõõmuks alates 9. klassist peale (viimased 10 aastat), sagedus olenevalt aastaaegadest. Keegi kuulsatest näitlejatest on öelnud, et jooksmine on odavam, kui teraapia. Minu jaoks on see siiski parim teraapia, keha ja hing toonuses.
Spordiarstid veendusid aastaid tagasi, et minust ei saa iialgi maratoonarit (võistlustasemel). Miks? Sest minu süda on anatoomiliselt, füsioloogiliselt väike. Ning see väike süda ei jaksa nii palju verd läbi pumbata, kui seda peaks suutma pumbata maratoonlase süda. Küll õnnestub jooksmisega seda südant tugevaks treenida. Minu tugeva südamega saab rahvasportlasena ideaalselt läbida poolmaratone, maratone. Rohkem ei olegi minu jaoks ju vaja...
Miks mulle poolmaraton? Olen seal ühe korra käinud, ning mõtetes on koostatud nimekiri, kus järgmiseks joosta tahan. Mulle hullult meeldib end sel viisil proovile panna. Alati, kui selliseid asju teen, mõtlen, et inimvõimetel pole piire. Milleks ja kui paljuks me kõik suutelised oleme? Kindlasti veel rohkemaks, lihtsalt hetkeline ühiskond on nii paganama mugavateks meid muutnud.
Ma ei tee seda ühegi teise inimese või tulemuse nimel. See on puhtalt minu enda jaoks.
Kuu enne:
Olen jooksnud 19. septembrist 18. oktoobrini 96 kilomeetrit. Sellele lisanduvad esmas- ja kolmapäevased kossu ning ujumisetrennid. Kahju, et ma ei ole saanud osaleda 10 kilomeetristel jooksuvõistlustel. Seal pingutaks natukene rohkem, kui üksi pargis joostes, saaksin veel tugevam olla.
Nädal enne:
Olen puhanud, piisavalt end hea söögi ja Kalevi kommidega nuumanud. Tegin endale selgeks, et puhkamine ei tähenda nädal aega magamist. Jooksin viimasel nädalal vaid 6 kilomeetrit. Puhkasin jooksmisest, aga tegelesin kõige muuga. Võtsin eesmärgiks olla aktiivne. Ujusin, sõitsin rattaga, ronisin Valencia kohale, jalutasin, jne.
2 päeva enne:
Magan öösel juba kompressioonsokkidega.
Läksin stardinumbrile järele. Selle kättesaamine oli mitu korda lihtsam, kui arvasin. Esiteks hoone, kus neid jagati, oli väga silmapaistvaks tehtud kõiksugu reklaamlippudega. Ning kui palju oli seal inimesi, jooksuinimesi. Võiks võrrelda Eestis korraldatava ilumessiga, see siin oli nagu jooksumess. Lisaks stardinumbritele oli seal palju erinevaid jooksufirmasid oma tooteid promomas, müümas.
Pass näidatud, sain stardinumbri kätte, lisaks sellele sain nänni ka. Valencia poolmaratoni trükistega jooksusärgi Adidaselt (meenutab kossusärki), jooksude reklaame, jooksuajakirja (inglise keelne), päikesekreemi jne.
Kui ma siiani kartsin ainult asfaldit. Siis pärast seal nähtud jooksuinimesi, tasemel sportlasi, hakkasin ma kõike kartma. Mõtlesin veel, et tõesti, rumaluke, millesse sa end igakord mässima pead! Hingasin kolm korda sügavalt sisse... siiski jooksen ju endale.
Õhtu enne jooksmist:
Pasta Party on edukalt peetud! Te ei kujuta ette, kui jooksunäljane ma hetkel olen. Ma nii ootan homset. Väga loodan, et kõhuvalud mind kimbutama ei tule. Rekordeid purustama ei hakka, Hispaanlastele kotti pähe ei tõmba. 94 joostud kilomeetrit eelneval kuul peaks olema piisav, et joosta homme mõnu ja naudinguga (kui palju ma oma elus olen jooksnud ebamugavaid jooksusid).
Olen rahul, kui need 21 kilomeetrit läbin. Olen üsna rahul, kui kõik need 21 kilomeetrit jooksen. Olen väga rahul, kui 21 kilomeetrit saab joostud ajaga 2:25.
Minu jooksunumber on 8457, see tähendab seda, et minu koht stardikoridoris on üsna lõpus. Arvan, et on hea, rahulik.
Ma võin ju end hetkel hästi tunda. Kuid, kuidas kujuneb tegelikult homne jooks... Homme näis.
Vahelduseks peaks vist kompressioonsokid jalast ära võtma, muidu kasvavadki jalgade külge.
Hommik enne jooksmist:
Selle maratoni ettevalmistus, jah, mõtlete, et mida see hull sinna püüdma läheb. Aga kõik selle nimel, et mul oleks lihtsalt mugav joosta. Ei taha vere maitse suus pingutada, vaid oma mugavustsoonis lipata.
Öösel magasin suhteliselt rahutult. Nüüdseks on juba liblikad kõhus... Kui eile oli külm ja sadas, siis täna on kuiv. Mp3 on uut muusikat täis laetud, ootan juba raja emotsioone!
Stardipaika sõitsin trammiga, multifunktsionaalne Kätlin kaasas.
Valencia Half Marathon
Nägin ära ka mustanahalised jooksutipud, need, kellele emake loodus on andnud jooksmiseks ülimalt hea geneetika. Need, kes Aafrikas sünnist saati on sunnitud jooksmise näol ellu jääma.
Reaalselt ka, see oli mu elu vingeim kogemus! Ma ei jooksnud üksi, jooksin koos 9000 inimesega. Hispaanlasedki ei tulnud kellelegi kotti pähe tõmbama, vaid nautima oma jooksu. ESTONIA särgiga jooksma minek oli ainuõige tegu.
Rajale olid asetatud ka "jänesed". Alloleval pildil on näha hispaanlased, kes jooksevad 21km kahe tunniga. Mina valisin välja endale hispaanlaste grupi, kellel oli silt ajaga 2:15.
Start antud, nägid need kutid vaid mu kandasid. Ise ka imestasin, kust tuli energia, kust see jõud?! Üritasin end tagasi hoida, sest tegu oli alles esimeste kilomeetritega. Ja hispaanlased jooksid kõik minu jaoks väga sobiva tempoga, jooksupidu tuli ju nautida. Kogu linn elas tänavatel meile, jooksjatele kaasa. Mehed, naised, noored, vanad ergutasid, lehvitasid ja naeratasid. Isegi kõik vanaprouad elasid mulle kaasa. Blond on lõpuks omaks võetud.
Teisel, kolmandal kilomeetril oli samm kerge, tunne nii hea. Lõpuks ometi saan joosta ja rajal toimuvat nautida. Kuulsin seljatagant hüütavat Estoniat. Kaks meesterahvast, kiitsid mind taevani, elasid kaasa Eestile. Üks meestest oli Venemaalt ja rõõmustas, et tema saab minuga naaber olla. Äge, tore.
Neljandal kilomeetril patsutati mulle õlale. Minust möödusid need 3 kohalikku kutti, kes stardikoridoris mind üksi ei jätnud. Küsisid, kuidas minuga on. Minuga oli ülimalt hästi, vähe sellest, et ma Valencia linna armastan, armastan ma ka hispaanlasi.
Viiendal kilomeetril oli esimene joogipunkt. Olin küll enda jaoks valinud "jänesed" sildiga 2.15, kuid maratoni jooksmist alustasin kiirema tempoga kui nemad, nii oli mulle mugav. Pärast 5km joogipunkti olid "jänesed" mu kinni püüdnud. Jooksid mõnusa rühmana, laulsid ja hõikasid kambaga (nii, nagu kodumaal sõjaväelased marsivad ja laulavad). Ja siis, kõlas Valencia linna tänavatel nende poolt "ESTONIA!", "ESTONIA!", ESTONIA!". Kohalikud plaksutasid, elasid kaasa, naeratasid. Ja nii mitu, mitu korda. Mina punastasin ja tänasin ette, taha.
Kuna ma neist siiski 10 meetrit eespool jooksin, kõlas mitu korda "Kammoon, Estonia!". Nad tahtsid, et ma nendega ühineks, oli minulgi kollane särk, oleksin nende rivisse ülimalt hästi sobinud.
Joosta oli ülimalt mugav, hea, siiski hakkasid kilomeetrid pärast 7. kilomeetri silti venima. Minust möödus 2,15 ajaga jooksev grupp. Jõudsin mõelda, et kaks korda samapalju on veel vaja joosta. Ning, et kas mul ikka on vaja igale poole ronida end proovile panema.
Minust möödus noor isa, kes jooksis lapsevankriga. Soovis mulle edu. Veel möödus minust kohalik Hispaania perekond, pereema patsutas õlale, näitas ülessuunatud pöialt (kõik on hästi). Sellised inimesed rajal annavad nii palju jõudu...
10 kilomeetrit, joostud tunniga. Videolt on näha lonkiv samm. Mõte sellest, et 11 kilomeetrit on veel vaja joosta, tundus õudus. Nägin Kätsi lehvitamas, sain jõudu, et edasi minna. 10. kilomeetri joogipunktis sain vett, energiajooki ja vett. Läks paremaks, tunduvalt.
Nüüd oli jälle hea, olin nii soe ja "lahtiste" lihastega, samm kerge, jõudu küllaga. Samuti jagasid hispaanlased rajal mulle vett, energiajooki. Mõnelt küsisin ise, mille peale öeldi, et muidugi, joo rohkem. Teised tulid pakkusid ise, et rohkem, rohkem. Üks mees tuli ja ütles mulle, et tema teab, kus asub Estonia, tema vaatab Eurovisiooni.
Minu ees seisis 14. läbitud kilomeetri silt. Kas tõesti, juba nii kaugel. Oli aeg vanalinna suunduda, seal nägin ühte noormeest, kes alguses ka 2,15 grupiga jooksis. Ja juba tulid sealt sõnad, et elagu ESTONIA. Naersime, et ainult 6 kilomeetrit veel, ainult! Tema ise oli asjapulk maaülikoolis, küsis, kas käin ka seal. Ütlesin, et ikka teises. Küsisin, et kas ta jookseb täismaratoni ka novembris, ta ütles, et üritab. Juubeldas veel, et elagu Estonia. Tema samm aga jäi mulle lühikeseks, ning näitasin kandasid.
Kui Narva poolmaratonil läks 17. kilomeetrist raskeks, siis siin sain ma tiivad. Samm kiirenes, jooksuisu oli tohutu. Tunne mõnus, publik võrratu. Ma ei mõelnud muust, kui et olen raudnaine ning, et minust saab siiski jooksja. Nii ma siis lippasin nägu naerul ja kergel sammul finiši poole. Jooksjad rajal pakkusid mulle vett, energiajooki. Mina võtsin kõik vastu.
19. kilomeetril jooksin viiest hispaanlasest mööda, kes algul kuulusid 2,15 aja gruppi. Ja jälle kõlas hispaania tänavatel "ESTONIA!", "ESTONIA!", "Kammmooooooooon, Estonia!".
Minus oli nii palju jõudu, nemad nägid vaid kandasid ja mu kodumaa nime.
20. kilomeetril ütles kohalik naisterahvas, et ainult 1 kilomeeter on jäänud, et oleme tsempionid. Ütlesin, et olen ülimalt õnnelik. Nii palju emotsioone, nii palju sõbralikke hispaanlasi ja minu rajarekord. Tema imestas, et kuidas nii hästi, kui alles teist korda poolmaratoni jooksen. Õnnitles, soovis edu.
Ja siis, siis paistiski finiš! Lippasin rõõmuga selle suunas. Kui palju kaasaelajaid, tohutu! Ma tegingi selle ära, ja 18 minutit kiiremini, kui Narvas! Minu kell näitas jooksuaega stardikaare alt kuni finiši kaareni 2 tundi ja 16 minutit. Keskmine pulss oli 167 (tegelikult kõrge). Kaloreid kulutasin 1522.
Mind läbistas finišis mõte, et kuidas ma küll Kätsi selle meeletu massi seest üles leian. Vesi ja kott mandariine saadud, leidsin ka Kätlini.
Kätlin ütles, et temaski kasvas jooksuisu ning, et mind oli kerge märgata, sest teist nii blondijuukselist rajal ei olnud.
Ah te peaks mind nägema, ausalt ma siin säran ja sädelen, olen enda üle nii uhke. Ja Kätsile nii tänulik, et ta mulle toeks oli. Muidugi müts maha hispaanlaste ees, nad olid rajal võrratud.
18. novembril on Valencias täismaraton - 42,175km. 70 eurot vaba raha mul pole, seega jooksen sel päeval 10 kilomeetri rajal.
Kokkuvõtlik video Valencia poolmaratonist:
http://www.youtube.com/watch?v=HYr5xaDmsiA
Maraton joostud, edukamalt, kui üldse unistada oskasin. Kätlin kibeleb juba ammu peole ja tantsima. Nüüd pärast maratoni lubasin, et mõni päev läheme peole ja tantsima. Ees ootab tantsumaraton...
No comments:
Post a Comment