Kalevi kamatahvel

Laupäev.
Käisime El Corte Inglesis (Kaubamaja) otsimas t-särgi poodi. Seda poodi seal polnud, seega jäi mu jooksusärgile ESTONIA veel trükkimata. Avastasin spordiosakonnast kompressioonpõlvikud jooksjatele. Olen viimasel ajal nendest palju lugenud ning mõelnud, endalegi unistanud. Pärast Pulleritsu blogi lugemist "soki-isu" suurenes tunduvalt. http://suusk.blogspot.com/2012/06/pullerits-mis-imerelv-annab-lihastele.html

Kuna Erasmuse tudeng on suhteliselt vaene, jäid sokid seekord ostmata. Koju tulles olin natuke kurbki... Eestis oleks lihtne lisaraha teenida, läheks hoiaks lapsi või värviks/tapeediks ja sokid oleksid minu.
Lisaks läks sealse kaubanduskeskuse toidupoes poole rohkem raha, kui kodutänava mercadonas. Ma olin kohe täitsa solvunud kõigi peale, näljane ja kurb. Samuti pressis õhtuste plaanide osas peale aeg.

Koju jõudes sõin kaks keedetud muna ning läksin kell 19 jooksma, et kella 22ks korteripeole jõuda. Kell 19 õhtul on veel valge ja soe, raske joosta. Nii ma seal õnnetuna jooksingi ainult 3,3km, jõudu/jaksu mitte kusagilt paistmas. Ka kanamunad tahtsid sissesöödud teed pidi välja tulla. Ei olnud tahtmist enam peolegi minna. Ju lihtsalt polnud minu tuju, päev.
Pesemas käies lasin veega alla ka halva tuju. Pelgalt mõte külmast veinist tundus päästev.

Jõudsime kell 22 ukraina tüdruku korterisse, tema on siin Erasmuse praktikal (omal ajal oli Erasmuse tudeng siin). Ukraina tüdruk meenutab mulle väga minu gümnaasiumi aegset pinginaabrit. Tema olek, käitumine, välimus, siirus - kõik on lihtsalt nii Jannu! Ainult Steni ja Tofut seal korteris ei olnud...
Tema korteris elavad kaks poola tüdrukut, sellised nagu meie Kätliniga. Nemad ka ei oska hispaania keelt, nemadki on siin vaid ühe semestri. Meie ja poolakad olime õnnelikud, et siin päikese all, mere ääres on hoopis teisem, kui vihmases, külmas kodumaal.

Külalised hakkasid saabuma, lõpuks oli elutoas umbes 20 kohalikku ja erasmuslast. Seal oli erasmuslasi New Yorgist, Barbadoselt, Venemaalt, Ukrainast, Saksmaalt, Poolast, jne. Erasmuslased olid tüdrukud, peole saabus viis-kuus kohalikku poissi. Väga äge tunne, nii palju erinevaid inimesi, kultuure ja keeli ühes toas.
Peamiselt suheldi inglise keeles, aga kõlas ka hispaaniale omane keel. Tütarlaps Barbadoselt (Rihanna saarelt) imestas, et olen õnnelik erasmuslane, kui mul on koolis vaja sooritada ainult kaks ainet. Samuti lobisesin vene tütarlapsega, rõõmustasime naaberriikide olemasolust ning vahetasime mõned sõnad vene keeleski. Ta lubas sõbralikult, et kui tahan võib ta aidata mul vene keelt meelde tuletada.

Inglise keel, hispaania keel, vene keel, eesti keel. Kõik on sassis. Samas pärast kahte-kolme pokaali joodud veini, te ei usu, aga isegi hispaania keel on lihtne, rääkimata inglise keelest. Võiks öelda, et kõige parem abivahend keele õppimiseks on vein.
Poola tüdrukud tahtsid, et õpetaksime neile ebasündsaid sõnu eesti keeles. Õpetasime. Vähe sellest, et meist tulevikus väga head kehalise kasvatuse õpetajad saavad, on meile annet keele õpetamiseks kapaga antud. Hispaania poistele õpetasime selgeks "püha jumal küll". Täitsa eestimaiselt kõlasid kõik.

Mina lootsin 23.30 ööklubisse sammud seada, tegelikkuses juhtus see kell kaks öösel. Klubis mängiti inglise keelseid hitte, kõik tantsisid ja nautisid üksteise seltskonda. Väga tore, nagu oleks koos vanade sõpradega aega veetnud. Tegelikkuses nägin ju neid inimesi esimest korda. Erasmuse tüdrukutega sai kokku lepitud, et lähiajal tuleb naistekas, pidu ilma poisteta. Hispaania poisid näevad kordi nooremad välja, kui nad seda tegelikkuses on. Käituvad ka. Üks tüüp jõi rõõmuga meie veini. Mitte, et kadedad oleksime, lihtsalt on meid Eestis ära hellitatud, seal teevad tüübid ikka meile veini välja, mitte vastupidi.

Kätlin räägib väga hästi inglise keelt, hispaania keelt mõistab rohkem kui mina. Ma ise pursin inglise keelt päev päevalt üha rohkem, rõõmu teeb see, et aru saan ja mõistan hästi.
Õnneks saab inglise keeles suhelda meie oma korteris. Mathieuga on minul põhiliseks jututeemaks jooksmine. Rääkis enda poolmaratonidest, jooksukogemusest ning rajavalikust. Paul küsib igakord, kui ta mind näeb, et kuidas ma elan. Mina ju elan hästi ja olen õnnelik.

Pühapäev.
Kõige mõttetum päev siin maal. Magad ja magad ja magad. Muidugi oli imeline rannailm, aga me ei viitsi isegi seal enam käia. Selle logelemise, laisklemise ja siestaga harjub vastikult kähku ära.
Käisin õhtul jooksmas, rahulikult ja mõnuga neli kilomeetrit. Pidasin skype teel nõu oma jooksjast Heliniga, seoses poolmaratoni eel toimuvast. Kilomeetreid kogun (võhma), lõike jooksen (mahtu). Helin arvas, et peaksin 1-2x enne jooksupidu proovima pikmat vahemaad joosta, näiteks 16km. Olen kolme nädalaga umbes 60km jooksnud, seega üritan 16km jooksutrenni sättida teisipäevale. Eks näis. :P

Esmaspäev.
Hommikune koss oli mõnus, nagu ikka. Minu kolmepunkti visked hakkavad üha paremini tabama. Pingutada ja higistada sai, lõpuks mängisime 5:5 vastu. Täitsa tore, kossutunnid on alati nii emotsionaalsed ja vahvad. Igakord ootame, et saaks jälle sinna minna.

Pärast kossutundi käisime poetuuril. Mina ühte linnaotsa, Kätlin teise. Kätlin ostsis endale trikoo, mõned raamatud. Mina tegin varase sünnipäeva kingituse endale. Ostsin siiski kompressioonpõlvikud.
Põldmaadele omaselt küsisin esimese asjana allahindlust, seda ma muidugi ei saanud. Vähemalt üritasin... siiski sain boonuskaardi, kus raha 15 euro eest (kui midagi spordiosakonnast ostan, saan selle summa võrra odavamalt). Hispaanlased siiski oskavad äri ajada, kliente tagasi meelitada.
Nüüd ma siis istun oma kompressioonpõlvikud jalas. Täitsa naljakas tunne. Jalad surisevad, nii mõnus on. Vaatame, kuidas nad mu rahututele ja kilomeetreid koguvatele jalgadele mõjuvad.

Poest koju tulles, võttis Kätlin mind vastu üllatustega. Janika oli saatnud meile Kalevi kamatahvli. Te oleks pidanud nägema, kui palju rõõmu siia erasmuslaste korteri tuppa mahtus. Tõesti, nii tore on pakke ja kaarte saada. Ma ei kirjuta seda selleks, et te nüüd kõik meile pakke peaks saatma hakkama, lihtsalt on tore üllatuda. Ja hetkel ma ei mõista, milleks meile internet. Läbi selle pole kirjad pooltki nii põnevad.

Lisaks sellele oli postkastis teade, et Heidi on saatnud mulle postkontorisse miskit. Seadsin kohe kiiruga sammud postkontorisse, kuid sealt öeldi, et täna nad mulle veel seda anda ei saa. Kuna homme on püha, siis saan ma Heidi saadetise alles kolmapäeval. Nurr...

Täna küsis Paul jälle, kuidas elan. Vastasin, et eriti hästi ja õnnelikult, kuna mu sõber saatis meile Eesti šokolaadi, ütlesin, et see on parim maailmas. Mida Paul muidugi ei uskunud. Pakkusin talle maitsta, ta arvas, et see on tõesti hea (murdsin müüdi, Eestis ongi parim šokolaad!). Poisid mõlemad arvasid, et kamatahvel meenutab kohvimaitselist šokolaadi.

Läheme nüüd õhtul ujuma, minul on jooksuvaba päev. Täitsa vabatahtlikult ja kooliväliselt. Me polegi nii laisad ja loodrid eks.