Hispaania üllatab

Blogitasin viimati kolm päeva tagasi. Sain täna Triinult kirja: "Hei. Ole hea ja tee nüüd blogisse ka mõni sissekanne....kannatus hakkab katkema...KAUA VÕIB! MA EI VÕI!"
Eelneva kolme päeva jooksul on palju toredat juhtunud, nüüd on teie kord sellest osa saada.

Esmaspäev.
8.30 korvpalli tunnis, vaim valmis raskemaks füüsiliseks, kui see seda tegelikult oli. Esimese kursuse poisid on ägedad, nagu väiksed vennad meile. Aitavad nii palju kui oskavad. Tütarlaps Mirja üritab õppejõudu tõlkida, siiani on ta sellega kenasti hakkama saanud. Poisidki on hakanud inglise keelt purssima, et meiega suhelda. Sama tüüp, kes Kätlinile eelmine kord põsele musi tervituseks tegi, küsis kust ta pärit on, ja kas Kätlini girlfriend ehk siis mina olen ka Eestist.
Kui Kätlin pärast tundi minust kui enda girlfriendist mulle rääkis, pidin pikali kukkuma. Hispaania keeles on amigo (meesoost sõber) ja amiga (naissoost sõber), ju ta tahtis inglise keeles ka naissoost sõna kasutada ning leidis, et girlfriend on selleks sobiv.

Samasooliste suhted on siin aktsepteeritud ja levinud, abielugi on lubatud. Tänaval, pargis, linnas näeb samasooliste paare koos "kudrutamas". Kuna me koos koolis käime, võib olla tüüp arvaski, et oleme paar. Kui ta seda arvas, teaks ta vaeseke vaid, et elame Kätliniga ühes toas ja magame ühes voodis (lihtsalt nii on odavam).
Täna küsis kolmanda kursuse üks poistest, kas Kätlin on mu sõber. Et meid valesti ei mõistetaks, vastasin, et vaid koolikaaslane.
Näide sellest kuidas erinevad kultuurid ja keeled kokku saavad. Meile aga pakub see tohutult nalja. Õhtuti itsitame: "Head ööd my girlfriend." :D
Ega nalja ei ole, see, et siin samasooliste suhted nii levinud on, tähendab seda, et kaitsma ei pea end mitte ainult kohalike meeste eest.

Pärast korvpalli kimasime jälle Valenbisi ratastel (5-6km) ujulasse. Toimus tund loengut, teine tund praktilist basseinis. Praktilises tunnis jagati meid rühmadeks. Meie, neli erasmuslast olime ühes rühmas kolme hispaania poisiga, seal hulgas Adam, kes oskab inglise keelt väga hästi. Tutvustasime üksteisele harjutusi/mänge teemal hingamine + hõljumine vees, neid ise läbi tehes, mängides.
Nii ujumise kui kossutunnist saab palju huvitavat harjutusvara/mänge. Ostan eraldi kaustiku nende üles kirjutamiseks, et tulevikus eestimaa laste peal neid läbi viia. :)

Kolmanda kursuse poisidki huvitusid, kust tuleme, kes oleme. Kui inglise erasmuslased ei teadnud kus Eesti asub, siis Hispaania noored teavad, kus asub meie armas Eesti. Kellel elavad seal sõbrad, kes on seal võistlemas käinud, jne.
Meie korterikaaslane, ungarlanna Dori, teab ka, kus Eesti asub. Ta teab veel eesti keelset sõna "Perse". Nimelt oli ta koolikaaslasel eestlastest erasmuslane, kes telefoniga rääkides kasutas mitte kõige ilusamat sõna. Naera pooleks!
Kui kodus imestatakse alati selle üle, et Eesti nii väike on. Nüüd imestan mina, pagan, see maailm on nii väike!

Pärast ujumist kihutasime jälle ratastel (5-6km) koju. Kell oli 16. Kõht oli väga tühi, hommikust sõime kell 8. Siiski oli meis jõudu ja jaksu teha kartuliputru, soojendada kalapulkasid ning valmistada Banoffee kooki (http://kokkama.blogspot.com.es/2012/08/banoffee-kook-ehk-kiire-kupsetamata.html#more).

Naeran, et Spaini blogist saab varsti toidu- ja spordiblogi. Aga nautige.

Söök oli siiani parim, mida söönud olime, sest kõhud olid ju nii tühjad. Lubasime endale pooleteist tunnise uinaku. Siis seadsime sammud vanalinna, et jalutada ja nautida õhtust melu ning sooja suvist õhku. Õhtu hämaruses sättisime end istuma Plaza de Virgenile (plats vanalinnas). Muidu rannas õlut müüvad kohalikud kolivad õhtuks vanalinna. Meist vanem, üles löödud kohalik meesterahvas, tuli meile õlut müüma. Meie ei soovinud. Sellepeale küsis ta inglise keeles, kust pärit oleme. Lobises veel inglise keeles. Meie aga õlut ei tahtnud, tema seltskonda samuti mitte. Küsis veel paar korda, kas me õlut soovime. Õlut me jätkuvalt ei soovinud, mille peale küsis meesterahvas, et ehk soovime kokaiini. Saades vastuseks jätkuva EI, loobus ta meid tüütamast.

Üle platsi kajas kõlav vile. Õllemüüjad roheliste kilekotikestega muutusid rahutuks. Nägime eemalt lähenemas politsei autot, õllemüüjad hakkasid roheliste kilekotikestega eemalduma. Julgemad neist istusid maha, peitsid keelatut.

Ilmselt on õlle müümine sel viisil ebaseaduslik, rääkimata kokaiinist.

Jalutasime koju, õnnelikud, et hommikul saab kaua magada, kuna ees ootab vaba päev.

Teisipäev.

Te ei usu, me ei usu, aga magasime kella 14ni. Tõesti, siin võib end lolliks magada. Aga aega meil ju on, kiiret ei ole kuhugi!

Mina plaanisin õhtul jooksma minna, kuid meie meeltesse kerkisid plaanid šampusest ja rannast. Seega said jooksutossud ka vaba päeva ning meie kihutasime Valenbisi ratastel randa. 

Pidasime väiksemat sorti pikniku seal, meie „laual“ ilutsesid juust, tomatid, kurgid ja šampus.

Nii me seal siis istusime neli tundi. Nautisime mere ja lainete ilu, päikese loojumist ning roosat taevast. Jälgisime kalureid, jooksjaid, jalutajaid enda ümber.

Muidugi „uppus“ mu fotokas liiva sisse. Elustasin ja turgutasin, on töökorras, iseasi kauaks.

Rääkisime jätkuvalt teemal, kui väärtuslik see aeg ja olemine siin läbi Erasmuse programmi on. Me kumbki ei vahetaks seda millegi vastu ning siiani ei suuda ära imestada, et see kõik meiega juhtub. See ei ole ju imeline uni, vaid puhas reaalsus. Maailm pakub avastamiseks lugematul hulgal linnasid/riike/kultuure, kuid siia tahame me kunagi veel tagasi tulla. Kasvõi oma loodud peredega. Naersime, et siis näitame oma lastele, kus koolis emme õppis, kus ujulas ujus, kus veinisena rattaga peolt koju kihutas.

Kui mul kunagi lapsed on, siis käsi südamel, teen ma kõik selleks, et neil avaneks selline võimalus. Kuigi suures osas oleks see vaid nende endi teha.

Tahame öelda, et kõik üliõpilased, kes siiani pole kandideerinud erasmuslaseks, tehke seda! Läbi ülikoolide on odavam, turvalisem kodust „välja“ minna. Ja seda kogemust, elu, melu ei anna kirjeldada. Võimas!

Rannast koju olime sunnitud jalutama, kuna mitte üheski koduteel asuvast kuuest rattapunktist ei olnud enam õhtuks ratastega varustatud.

Kui ma siiani imestasin, kui palju inimesi Turia pargis jookseb, siis rannas ning rannalähistel jookseb neid veel rohkem. Kuidas nad jaksavad nii kiiresti ja palju koguaeg joosta?! Ma löön nii veel Valencia poolmaratoni eel põnnama, kui nad nii jooksjad kõik on. Mina üksiküritaja lähen omas rahulikus tempos rada läbima.

Kolmapäev.

Enne korvpalli tundi tabas meid naiste wc-s tore üllatus. Seal olid koristajad, nad rääkisid inglise keeles. Üks ütles, et ta on õppinud seda, talle väga meeldib see keel. Uurisid, kust me pärit oleme ning olid ülimalt õnnelikud, et said meiega suhelda. Kujutad sa ette! Ülikooli paberimajandus seisab keele taga ja wc-s tuleb tore koristaja huvitudes meist ja meie tegemistest. Äge! Millega sa Hispaania meid veel üllatad?!

Kolmapäevased korvpalli hommikud on Emiliano päralt. Mulle ta tunnid meeldivad, need on täpselt niimoodi läbi viidud, nagu meie oleme (üli)koolis õppinud. Tunnid on organiseeritud, õpetlikud, mängulised, huvitavad.

Selle tunni VAU efekt kuulus mängule, kus paarilised olid nägudega vastamisi. Paarid olid asetatud piki võimlat. Emilianost vasakul olid paaris arvud (mina) ja paremal paaritud arvud (Kätlin). Kui ta ütles valencia keeles paaris numbreid, pidin mina (paariline minu järel) külgjooneni põrgatades jooksma. Kui Emiliano paarituid numbreid ütles, pidi Kätlin külgjooneni põrgatades jooksma (mina tema järel). 

Mina tean numbreid kuueni. Kätlin rohkem. Emotsioone jagus rohkem, kui ette kujutada võite. Mäng varieerus: Emiliano hakkas numbreid liitma, korrutama. Seega läks mäng meie jaoks veel keerulisemaks, emotsionaalsemaks. Rääkimata numbritest, valencia keeles liita ja korrutada on juba omaette tase. Jälgisime kursavendade (nimetagem neid nii) tegevust, kopeerisime seda ja nii mõnigi kord eksisime, kuna nemadki eksisid.

Arutasime, et korvpallitunnis räägitav valencia keel tundub lihtsam, kui ujumise tunnis räägitatav hispaania keel.

Pärast korvpalli tundi oli meil järjekordne aeg Isabeliga kokku lepitud, immatrikuleerimaks meid kehakultuuriteaduskonda. Isabel oli heas tujus, võttis meid vastu hispaania keele ja Victor Manuelita (koordinaator, inglise keele oskaja). Registreeris meid ainetele. Tegi meist veebikaameraga vajalikud pildid, see oli omaette tsirkus. Meie näodki jäid piltidel kui klounidel. Ning kui me millestki aru ei saanud, siis ta trükkis Google Translate'i (hispaania keel- inglise keel). Saime kõigest aru, Isabel oli nii rahul. Tunni ajaga oli me paberimajandus korras. Muidugi oleks selle ka poole tunniga tehtud saanud, aga vahepeal tulid Isabeli sõbrannad külastama, seega musitati-kallistati ja rõõmustati jälle nägemise puhul. Me polegi maailmas kõige tähtsamad?! :D

Oli aeg võtta rattad ja kihutada ujulasse. Saime rattalaenutuspunktis kokku meie kolmanda kursuse kursavennaga, kellega meie sihtpunkt ühtis. Palusime tal teed läbi linna juhatada (muidu käime läbi pargi). Kui muidu olen mina see, kes rohelise vilkuvaga veel üle kiirustab, see see kutt sõitis lausa punasega üle tee. Mis meilgi muud üle jäi. Kihutasime ratastega selles niigi segases hispaania liikluses küll inimeste, autode keskel aga kohale jõudsime ja lausa elusalt. Kuigi suhteliselt kreisi oli see kõik.

Basseinis jätkus kaks tundi rohket ja rasket ujumist. Kui me neli kuud siin hispaania kuttidega võidu ujume, no siis oleme me küll kodumaal ujumise koondisesse oodatud. Vähe sellest, et nad kiiresti jooksevad, ujuvad nad ka kiiresti ja paganama hästi!

Muide, mu päevitus "rullub" kõik kloori vees maha. Minu nahk on hetkel selline naljakalt laiguline.

Jalad pehmed, täitsa makaronid, ratta selga ja (5-6km) kihutamist kodu poole, kus ootas söök, aeglane internet ja karjuv vajadus blogitada. 

Nii pikka ja sisutihedat sissekannet pole veel enne olnud, loodan, et teil on meiega siin põnev!

Rõõmustame, et meie nädalavahetus algas. Ees ootab neli vaba päeva. Me lubame, et ei maga neid maha!

Kuna esmaspäeval on hispaanlastel (tähtis) püha, siis jääb ujumise tund ära. Kossu tunni kohta me veel ei tea, seega võib olla on meil hoopis seitse puhke päeva...
Nädalavahetusel lähme erasmuslastega randa ning laupäeva õhtul oleme oodatud ühele korteripeole.