Esmaspäeval oli Rikardol ametlikult sünnipäev. Plaanisime talle kinkida kaks karpi šokolaadimuffineid. Need on tema lemmikud. Järgmisel hommikul pärast suurt sünnipäevapidu, meil kõhud tühjad, mõtlesime, et kahte karpi muffineid ta ei vääri, kingime ühe.
Tabasime Rikardo alles esmaspäeva õhtul. Andsime muffinid üle ning surusime kätt. Ta pakkus meilegi ning lubas, et kui minu sünnipäev on, siis kingib mulle köögivilju. Kujutan ette, kuidas ta sünnipäeva hommikul mu üles laulab, käes aurav potitäis köögivilju... Hahahahahaha.
Tegelikkuses seda ei juhtu, sest meie korteri erasmuslased sõidavad jõuludeks, minu sünnipäevaks ja aastavahetuseks siit ära, oma päris kodudesse. Terve korter jääb Kätsiga meile kahepeale, kolmeks nädalaks. Mina ikka mõtleks hoolega ja mitu korda, me sõbrad... Äkki ikka veedame jõulud üheskoos, tähistame minu veerandsaja täitumist ning võtame vastu uue ja veel parema 2013. aasta palmide all?!
Reaalsuses vist nutame Kätsiga kunst-tuusti all (võlts kuusk) ja sööme koduste saadetud kommidest end paksuks.
Rääkisime korterikaaslase Doriga jõuludest. Ehtsast kuuse lõhnast, kohev-valgest lumest. Mõistsime üksteist nii hästi, hispaanlased ei tea neid tundeid, lõhnasid, seda meeleolu.
Poodides on juba ammu müügil jõulunänni. Kõiksugu maiustusi (ohtralt), muidugi ka jõulukalendrid. Naersime Kätsiga, et ostame kolm kalendrit - novembriks, detsembriks ja jaanuariks. Siiski võib kalendritega kehvasti minna, on oht, et need saavad meie käes mõne päevaga otsa.
Kätlin ostis poest martsipani, seda müüakse siin ainult jõuluperioodil. Jõudsime mõlemad arvamusele, et martsipanina see küll ei maitsenud. Pigem nagu sai.
Ongi juba oktoober läbi. 2 kuud, see aeg on imeline olnud, loodetavasti on seda ka järgnevad 3 kuud. Kuigi ilm kisub siin suht nutuseks. See nädal käisin juba talvejopega. Kui päikest pole, on külm, isegi kui õhk on +18. Pole viga, tekid on soojad, puhur kuum ja üldjuhul paistab ikka päike.
On 1. november. See tähendab seda, et olen täpselt 4 aastat olnud liikuluskindlustuse maksjate nimistus. Täpselt 5 aastat tagasi kolisime Eveliga Karu tänava äsja valminud ühikasse elama. Kuhu see aeg kaob?
Poole septembri peale jooksin 35 km. Oktoobris kogunes 96 km. Üsna hõre on see jooksugraafik, kuigi kõik esmaspäevad ja kolmapäevad kuuluvad kossule ja ujumisele. Aga üritan nüüd, novembris veel tublim olla. Õhk on jahedam, jooksen juba päeval, valges, saab kauem ja kaugemale. Kohalikkegi näeb pargis tunduvalt vähem jooksmas, ju neil on külm. Aga mina naudin, jooksmiseks on ilm ideaalne!
Käin tihti meie tänava juurvilja putkas puuvilju ja vett ostmas. Odavam, lähemal. Seal on selline tumedam, pilujate silmadega noormees. See ka alati nillib, silmad põlevad peas. Viimane kord kui vett ostma läksin, tervitas ta mind hispaania keeles: "Tere kaunitar, kuidas elad?". Küsis veel, et kas mul on külm. Ta ei osanud öelda, kuidas on kange alkohol, selle peale arvas, et ma peaks viskit jooma. Kui kätte jõudis maksmise hetk, siis ta nillis ja pervis mind oma ülimalt põlevate silmadega. Ikka väga hirmus oli!
Pargis joostes avastasin ühe tähtsa mehe kivisse raiutud peakuju, ju ta kunstnik, kirjanik oli. Te ei usu, aga isegi kivist kujudel on sügavalt nilliv pervi pilk.
Kolmapäevases ujumises treenisime 2 tundi delfiini ujumiseks, lestadega. Tänu lestadele kiskusid enamuste jalad krampi. Harjutused delfiini ujumiseks, see oli 2 tundi harjutusi puusale ja alaseljale. Kui neid harjutusi siin veel palju teha tuleb, võib minust saada kunagi maailma kiireim sünnitaja. Delfiini ujumisel on kõige olulisem puusatöö, õppejõud näitas basseiniäärel harjutusi ette, meie esialgu proovisime vees, kohal seistes kaasa teha. Kõigil oli lõbus, sest see nägi jube nilbe välja. Võiks võrrelda strippaeroobikaga, aga olime vees ja keegi ei pidanud lahti riietuma. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas delfiini ujumise perfektselt selgeks saab, liiga palju kordinatsiooni, keha ei jõua mõttele järele, samuti mõte kehale. Ju siis pole vaja mõelda.
Kolmapäeva õhtul tähistati siin linnas Halloweeni. Poes ja igalpool mujal müüakse vastavat träni, kommidest kostüümideni. Hispaanlaste jaoks ei pidanud Halloween eriti tähtis püha olema, kuigi teemakohaseid pidusid, üritusi reklaamitakse palju ning neljapäev on kalendris lausa punane, jälle püha!
On neljapäeva hommik, peaaegu lõuna. Päike paistab, istun juba jooksuriided seljas. Kohe varsti lähen. Hiljem üritan kossuks Fiba 2012 reeglite kokkuvõtte valmis teha, see tuleb esitada esmaspäeval. Õhtul lähme asju ajama, kui hästi läheb, saame laupäeval keeleõppijate bussiga mägedesse ekskursioonile minna.
Algas meie mõistes nädalavahetus, neli vaba päeva...
No comments:
Post a Comment