Eestlannadega kohtudeks tuli jutuks, kes kui palju hispaania keelt oskab. Vastasin siis, et need sõnad, mis meessugu või ehitajad tänaval järele hõikavad, on teada. Naersime, et tänavakeel on selge.
Teisipäev oli päevitamise päev. Kuna meie maja katusele pole nii kerge pääseda, siis kasutasin Eeva katust. Õigemini Eeva pakkus, et kui kodune olen, võin vabalt nende katusele blogitama, päevitama minna. Eeva ise oli laboris. Kaevasin kohvrist pävkad välja ja seadsin sammud Eeva maja katusele. Enne, kui kohale jõudsin, helistas Eeva, tema unustas öelda, et seal katusel võivad olla ehitajad. Mina naljatasin, et väga vahet pole, mul tänavakeel selge ju.
Kui katusele jõudsin ja seal ka kaks ehitajat minuga tõtt vaatasid, helistasin Eevale, kas mina, blond, R-U-B-I-A... kas ma tõesti pean end siin paljaks koorima. Eeva naeris, et küll ehitajad varsti sõpru juurde kutsuvad, kui blond vaatamisväärsus päevitab.Kell lähenes kahele päeval, ehitajad kobisid teise maja katusele, polnud enam näha neid. Mina sain end riidest lahti koorida ja päikest nautida. No nii palav oli, täitsa uskumatu ikka, päikestki sain. Kuigi ilmselt olin ainus inimene siin linnas, kes päevitas, kohalikel on sügis ju. Kella nelja paiku korjasin asjad kokku ja panin end riidesse. Piilusin ka teise maja katusele, need kaks ehitajat hoopis põõnasid päikese käes. Väga kena neist, et nad mind ei seganud ja mul rahus päevitada lasid, aga kes siis niimoodi tööd teeb?! Vaata ja imesta, totaalsed loodrid. Selline on elu siin Siesta riigis.
Teisipäeva õhtul käisin pikemat vahemaad jooksmas, sain kokku 14 kilomeetrit. No uskumatult hea, kerge oli. Ju see pühapäevane kümne kilomeetri pingutus nüüd premeeris. Iga pühapäev tuleks vist kümmet kilomeetrit ajale joosta.
Õhtul helistas Eeva, et on mu ukse taga, lasin ta sisse. Eeva, ütles, et kohe tuleb siia üks 20 aastane poiss, Narvast, saame kõik kokku. See noormees oskas lisaks hispaania, vene, inglise, prantsuse keelele ka eesti keelt. Ta lõpetas Narvas keskkooli 2011, tuli siia ülikooli, arhidektuuri õppima. Tema teab veel poisse, kes Narvast, Ida-Virumaalt siin linnas õppimas. Seega on siin Eestist juba üsna palju inimesi.
Kolmapäevases korvpalli tunnis pidime tegema rühmatöö mängudest. Igaüks mõtles ühe mängu, kirjutasime need paberitele, mängisime need läbi, järgmiseks kolmapäevaks tuleb teha katalaani keeles power point sellest mängust. Vaevalt see raske olla saab?!
Ujumises lihvisime jälle rinnuliujumist, 2 tundi!
Pärast kooli käisin veel Bonaire'st läbi, koju jõudsin õhtul kaheksa aeg. Olin nii väsinud, et kella kümne aeg pugesin magama. Kätlin kolis elutuppa, seal oli Rikardogi. Rikardo oli temalt küsinud, et kas juba järgmine nädal tuleb minul sõbranna siia. Igatahes Pille-Riin, tundub, et sind oodatakse siia.
Nimelt ma küsisin oma korterikaaslastelt, et kas on okei, kui meie korteris ööbivad kaks mu eesti sõpra. Nemad olid kõik nõus ja Rikardo pakkus välja, et nad võiks lausa elutoa endale selleks ajaks saada, siis oleks kõigil mugav. Pille-Riin tuleb emaga Valenciat külastama. Küll aga Rikardo unistused blondidest kaheksateist aastastest eesti tüdrukutest lendavad järgmine nädal vastu taevast.
Kolmapäeva hommikul koristasin kööki. Pesin kõik nõud, pliidi jne. Rikardo tuli ja ütles, et ma olen kõik nii ilusti ära koristanud. Märkasin ise ka muide. Ta palus vabandust, et ta lohakas on. Vastasin, et mis teha, see on siiski erasmuslaste korter, mitte minu kodu. Ütles, et elas neli aastat koos sõbraga, kes koguaeg ainult põhjalikult koristas. Hmm, ja talle ei jäänudki midagi külge?!
Käisin neljapäeval juuksuris, seal kus eelmine kord. Läksin 10 minutit varem, igaks juhuks. Selle peale vaadati mind imelikult, et nii vara, aega ju on veel. Ju nad on siin arvestanud hilinemistega. Enne, kui arugi sain oli mul šampoon peas ja käis tihe peapesu, kuigi olin just kodus pead pesnud. Peapesu juurde käis kusjuures väga hea massaaž. Palusin lõigata 5cm lühemaks, nii nagu eelmine kord. Samuti soovisin tukka, sellist, nagu Helen mulle alati lõikas.
Lõpuks veel föönitati mu juuksed soengusse. Udupeen. Okei, kõik oli vägev ja tore, juuksed said küll natuke lühemad, kui lootsin ning arvet kuuldes pidin pikali kukkuma. No pole viga, tuleb nädalakese kaerahelbeputru süüa. Igatahes said juuksed nii lühikeseks, et nad ei ulatu eriti kinni. Lõigatud tukk ei hoia pooltki nii hästi, kui Heleni kätetöö. Tuleb oodata aega, kuni Heleni juurde pääsen. Kätlin ütles, et olen kohe teist nägu. Isa arvas, et on ilus. Isal muide on alati hea maitse olnud.
Rääkisime Heleniga teemal minu lähenev 25. sünnipäev. Ütlesin talle, et olen nii rahul, lõpuks ometi olen maha rahunenud ja minust on saamas täiskasvanu, seda küll 25. eluaastaks alles. Helen lohutas, et ei ole viga, sama palju veel ja algab teine noorus. Parim sikspäki treening on naer.
Tutvustasime kohalikele noormeestele saunakultuuri. Nemad ju ei tea siin saunast ega selle kultuurist midagi. Kui nad kuulsid, et meie kodumaal käivad mehed ja naised koos saunas, täiesti alasti, tahtsid nad väga Eestisse tulla. Kuidagi peab ju välisturismi kodumaa jaoks kasvatama.
Liis, Piret, Kätlin ja mina mahtusime kenasti Nacho autosse, ning 20 km sõit linnast välja võis alata. Peagi jõudsime surfiklubisse. Saime selga kalipsod. Nacho rääkis olulisema surfist ja lainetest, meduusidest ning juba olimegi merel. Surfasime rannikuäärel. Tagasipöördel heitsime kõik surfilaudadele pikali ning lasime lainetel end kanda. Päike paitas nii soojalt, lained loksutasid, totaalne rahulolu! Kätlin ja Piret ujusid mereski. Olime kõik rohkem kui rahul, novembri lõpp siiski. Sel päeval tehti fotosid kohaliku surfiklubi kodulehekülje jaoks, muidugi olid modellideks kõik neli eestlannat. Meist on siin lausa surfiklubi modellid saanud.
Lõunatasime surfiklubis, kaasa tehtud võileibadega, okei võisaiadega. Nacho tööks on erinevad treeningprogrammid ja treenerite väljakoolitamine. Nacho ütles, et noortel, hea välimusega ja erialase kõrgharidusega (!) treeneritel on siin lihtne tööle saada. Neid eelistatakse. Minu ja Kätlini puuduseks on see, et ei oska kohalikku keelt.
Mida aeg edasi, seda enam saab siin selgeks, et haridus on ülimalt oluline ja vajalik. Jah, meil Eestis seda veel nii ei väärtustata. Aga mujal maailmas oled sa kõrgharidusega tegija! Loodetavasti varsti ka Eestis.
Nacho küsis, arvestades mu haridust, kellena töötada tahan. Vastasin, et minna kooli õpetajaks, tegeleda lastega. Tema imestas, arvas, et minust saaks proffesionaalne personaaltreener. Üritasin ikka selgeks teha, et ma tõesti tahan kooli õpetajaks minna, tegeleda lastega. Ta küsis, kas ma olen hull. Muidugi olen, kui arvestada õpetaja ametit Hispaanias. Siin on klassis 60 õpilast, marokolasi, mustlaseid, hispaanlaseid, immigrante... kõiki. Aga mu kodumaal on koolides ju ainult nunnud eesti lapsed.
Nacho rääkis meile veel palju meie erialast, kehakultuurist, saime aru, kui palju ja hästi neid siin maal koolitatakse. Temagi arvas, et meil on veel palju õppida ning töö on see, mis õpetab. Koolist saadakse vaid põhi, aga siin Hispaanias on nende erialane omandatud vundmanet kordi tugevam, kui meil Eestis.
Pärast lõunat pidasime Siestat. Pikutasime päikese käes. Kerge väsimus, kõht täis ja päike soojendamas. Tõeline siesta!
Hiljem läksime veel surfama. Oli juba ekstreemsem, adrenaliinsem, lainetas kergelt. Alguses oli ikka päris hirmus. Nägin ka pea suurust meduusi, täitsa hirmus, sellisel hetkel küll vette kukkuda ei tahaks, saaks vist mitu elektrilööki. Surfi päev ja seltskond olid ülimalt toredad ja ägedad! Meid kutsutakse teinekordki. Vinge! Kui ükskord pildid saan, lisan blogisse.
Pühapäeval kutsuti meid mägedesse. Läksime kahe autoga, kokku seitse inimest. Seekord oli mägede ekskursioon tunduvalt kõrgemale ja kaugemale. Kohati oli kohe täitsa raske, aga äge! Ronisime 800 meetri kõrgusele. Pildid räägivad enda eest. Grupi suuruski oli ülimalt mõnus, inimesed said paremini suhtlema ja üksteist tundma. Rääkisin matkalistele, et kõik on ideaalne, puudu vaid šokolaadikook, suur ja hiiglaslik. Kõige kõrgemas punktis pidasime lõunat, õhk oli nii puhas, päike paitas. Meie ümber sädistasid ja lendasid pääsukesed. Kui palju koduseid ja lapsepõlvega seotud hetki meenus. Seletasin matkaseltskonnale, et need linnud on Eesti rahvuslinnud. 
Mägede juures asuvad väiksed külad, nende tänavad on nii armsad ja romantilised. Seal elaks küll rõõmuga. Pärast matka leidsime ühe armsa, romantilise pubi. Seal muide müüdi šokolaadikooki. Olin ju matkal koogi jutuga kõigil suu vett "jooksma" pannud. Muidugi tellisid kõik nüüd šokolaadikooki. Ja kõik oligi täiuslik!
Matkale mägedesse võetakse meid ikka ja jälle kaasa, kasvõi iga nädalavahetus. Nii tore!
Pühapäeva õhtul rääkisin skypes emaga. Kaspar pidi Austraalias väga rahul olema, avastab imelist loodust ja ookeani. Mina siin õnnelik. Ema on ka rahul ja õnnelik, et meil kõik hästi. Siiski muretseb ta palju, üks kõlgub ju ookeani ääres ning teine tuiab mägedes.
Täna hommikuses kossus selgus tõsiasi, et olin kossupüksid koju unustanud. Teksades higistamisest ei olnud huvitatud. Kurtsin õppejõule, tema ütles, et pole probleemi. Küsisin hispaanlannadelt, ega neil teisi pükse pole, samal ajal võttis üks kutt oma spordikotist pikad dressipüksid ja laenas mulle. No nad on nii toredad ja abivalmid. Pesin püksid juba puhtaks ja viin kolmapäeval tagasi, koos šokolaadiga muidugi.
Täna, ujumast koju jalutades kuulasin muusikat ning minus on tekkinud soov klaverimäng jälle meelde tuletada. Sai seda ju lausa seitse aastat õpitud. Kodus on muusikakooli tunnistuski. Viimased 10 aastat pole ma kahjuks klaverimängule aega suutnud pühendada. Ehk varsti, üsna varsti, kui koju jõuan.
Koolist koju tulles sain imearmsa postkaardi "Nännile". 7 aastane Anette kirjutas mulle, et Johannal on kaks hammast, Jakobil 10 sõna, Lisettel uued ballettisussid ja Annil läheb koolis hästi. Nii vahva! Super Nänni siitpoolt musitab, kallistab.
Tegemisi ja käimist on palju. Sõpru nii rahvusvahelisel kui kodumaa tasandil on palju. Tore on. Aeg läheb nii kiiresti ja kähku. Juba kolmapäeval jõuavad meieni Pille-Riin ja Erika, Kalevi kommidega. Laupäeval läheme siit kõik see mees Alicantesse. Seal on siinse kandi eestlaste jõulusöök. Kohad on broneeritud 20le eestlasele. Muidugi tahame tutvuda ka Alicante vaatamisväärsustega. Meid on siin rohkem, kui arvatagi oskate. Kuulsime, et siin olla peale meile teada tuntud eestlannade veel kolm eestlannat.
Homme on üle pika aja vaba päev. Ilmselt magame kaua, teeme süüa. Natuke tuleb õppida, joonistada korvpalli harjutusi, mänge. Samuti koristan meie korteri, tähtsate külaliste tuleku puhul. Jooksma lähen ka, tossud juba kibelevad.
No comments:
Post a Comment