Reedel, 7. detsembril saab siin lõunamaal elatud lausa kolm kuud. Kas see aeg on pikk? Kui mõtlen, et kolm kuud, tundub see aeg nii vähene, võrreldav kodumaa suvega. Kui aga mõelda kogetule, õpitule, elamustele ja uutele tutvustele, on tunne nagu oleksin siin üle poole aasta elanud. Mõelda palju pisikest Kaarel Gustavit igatsen, tundub, nagu oleksin siin terve igaviku olnud.
Lähenevad jõulud ja mu sünnipäev. Olen saanud mitmeid küsimusi, mida sünnipäevaks tahaksin ja kas, kui palju saata võib. Kuid palun, ärge saatke midagi. Esiteks ma siiski ei tea, millal täpselt koju tulen, kas jaanuari alguses või lõpus. Teiseks kuna on jõuluaeg ja aasta kiireim aeg postkontorites, ei pruugi need pakid minuni jõuda. Kolmandaks ei mahu mulle enam midagi uut kohvrisse. Nagunii tulen ju varsti koju, suurima rõõmuga saaksin siis üllatuste osaliseks, koos teiega. Ei jää see minu sünnipäev pidamata, ärge muretsege.
Kui keegi ikka väga mulle pakki tahab saata, siis palun saata see Virumaa kodu aadressil. :)
Eelmisel kolmapäeval pidin korvpalli tunnis "Austraalia" mängu seletama valenciano keeles. Minu "Austraalia" nägi välja nii, iga väljaviskamise puhul ei lahkutud mängust, vaid tehti 10 kätekõverdust.
Veerand õpilastest pidid oma mänge seletama. Mõtlesin tunni alguses, et huvitav, kas Emiliano hakkab mind vaest keeleoskamatut piinama või mitte. Ehk mitte, ei oska ma ju keelt. Samas võib ta mind küsida, olen ju teisest kultuurist, ehk on mul mõni põnev mäng varuks.
5 minutit enne tunni lõppu andis Emiliano ikkagi sõna mulle. Kui ma muidu pabistan ja olen närvis, siis seal ma seda ei olnud. Purssisin oma mängu inglise keeles kokku, näitasin õpilaste peal ja seletasin veel juurde. Kõik kursavennad olid toredad ja sõbralikud, toetavad. Emilianole meeldis mäng väga, hoopis teine, kui tema teadis. Temale meeldis uudsus ja just kätekõverdused visete vahele. Naeratas teine ning kostusid jälle sõnad "Muy bien! Muy bien!".
Koolist koju jalutades olin lausa kurb. See kooliaeg Hispaanias saab varsti läbi. Õppejõud, kursavennad, kursaõed on nii toredad, abivalmid, siirad. Võib-olla ei näegi ma neid häid inimesi enam kunagi. Oeh, kui kurb.
Kolmapäeva õhtul sõitsin esimest korda lennujaama. Siia saabus Pille-Riin oma ema Erikaga. Saime laadungi Kalevi komme, mis on juba tänaseks peaaegu hävitatud. Õnneks mitte ainult meie poolt. Oma osa said ka kohalikud sõbrad, koolikaaslased, erasmuse pere.
Siia saabusid kauaoodatud Anne&Stiili ajakirjad. Neis pettusin ma küll, mitukümmend lehekülge reklaame ainult.
Tutvustasin me korterikaaslastele oma eestlaseid. Lõpuks kui oli Rikardo kord ja tutvutud, teatas Pille-Riin, et ta polegi heledapäine. Nalja kui palju.
Meie tuttav rääkis, et Rikardo oli käinud septembris tema korterit vaatamas, tahtis tuba üürida, kuna siinses korteris pidid väga räpased inimesed elama. Ehk siis meie. Me ei vihastanud, naersime ja naljatasime. Te ju teate isegi neid puhtuse lugusid selles korteris. Meil õnneks pole habet, mida vannituppa laiali lennutada ja wc-poti harja käsitlemises oleme Hispaania meistrid.
Neljapäeval, reedel tutvustasin oma Eesti külalistele linna, kohvikuid, poode. Esialgu väntsutasin neid jala, piinasin lausa. Ma ei pannud tähelegi, et olen ise siin sellise siia sinna jooksmise, kõndimisega harjunud. Liigagi. Hiljem sõitsime metroo, trammi, linnaliini bussiga. Viimases kohtasime prussakat. Siblis istmetel ringi, üsna väle oli. Meie kilkasime ja kolisime bussis ette poole. Kolis ka prussakas. Tagapingis istus meesterahvas, tema naeris meid ja samal ajal üritas leida meie hirmutajat. Näitasin lõpuks talle, tema lükkas ta põrandale ja astus peale. Tänasime ette, taha.
Laupäeval suundusime Liisi ja Eva-Gerdaga Alicante külje all asuvasse väikesesse linna, seal oli siinsete eestlaste jõulusöök. Mahtusime kenasti Kaidi ja Jaanuse auto peale. See oli ülimalt tore, sest kambakesi oli tunduvalt odavam sihtkohta sõita, kui oleks seda bussiga olnud. Kaidi ja Jaanus on elanud siin lõunamaal juba 12 aastat. Tublid ja toredad eestlased. Imetlesin autosõidul Hispaania ilu ja olu, neid mägesid ei anna kirjeldada.
Restoranis oli meid kokku 16. Mis kõige parem, inimesed lausa Koerust minuga Hispaanias. Pille ja Ants, nemad elavad siin juba neljandat aastat. Suvitavad siiski Eestis, Koerus "Janust Kägu" pidades.
Ühiselt telliti salatid ja snäkid, sangria, õlu, vein. Praed telliti eraldi. Tellisin mina tuunikala, see oli tõesti hea, 13 euro eest liigagi hea. Sangriagi oli ülimalt mõnus. Magustoiduni ei jõudnud, lihtsalt ei mahtunud.
Blogindust alustades lubasin siia kirjutada sündmustest ausalt. Hispaanias väljas söömas käies tellib igaüks mida hing ihaldab, arve hiljem makstakse kamba peale. Vaene, minusugune üliõpilane üldjuhul hoidub sellistest üritustest. Nii toimiti ka eestlaste jõulusöögil, viibime ikkagi Hispaanias. Olin arvestanud, et söömine sealses restoranis võib maksma minna 20-25 eurot, mis pani mind kahtlema, kas üldse minna. Läksin ikka, eestlasi ja Alicantet tahtsin väga näha. Õhtu lõpuks tuli söögi, joogi eest maksta lausa 41 eurot.
Seltskond ise oli mõnus, uued tutvused toredad. Kuigi rahaliselt tegin sinna minekuga endale väga liiga. Õpitakse ikka läbi kogemuste. Õnneks maitseb kaerahelbepuder siiani hea.
Pühapäeval saatsin oma kallid külalised ära. Mul oli nii hea meel, et nad mind vaatama tulid. Ilm küll oli sel ajal külm. Päeval 15 ja öösiti 8 kraadi. Pille-Riin imestas, kuidas me siin külmas korteris elatud saame. Temal on kodus 26 kraadi, meil hommikuti 16. Lisaks on Pille-Riinil nii, nii tore ema.
Head kaasmaalased, pean teid ka kurvastama. Enamus te küsite, et kuidas on elu tõmmuna ja päevitatuna. Ei ole meil siin enam seda suve, septembrikuu päevituski on maha kulunud. Ärge siis pettuge, kui koju tulen ja pruun ei ole. Solaariumisse ju ka sellepärast jooksma ei hakka, et koju tulles pruun olla.
Esmaspäevases ujumises juhtus väike õnnetus, minuga. Lõpetasime üht harjutust, õppejõud juhatas mu risti üle radade esimesele rajale. Olles kolmandal rajal, tõukas üks kursavendadest end seinalt ujuma, selili. Ei näinud ta mind ega mina teda, küll tundsin. Põrkasime kokku, jõudsin veel öelda, et ei ole midagi. Nimelt kursavend tõukas oma pea mulle prillidesse.
Õppejõud vaatas mind nii hirmunud ja ehmunud näoga. Juba tiriti mind veest välja, sest verd jooksis uskumatult palju. Kõik vaatasid mind nii õõvastavate nägudega, ei saanud ma isegi aru, mis ja kuidas on mu silmaga, kas üldse enam on. Küsisin veel Kätlinilt, et kas on väga hirmus. Mulle verd kartvale, ütles Kätlin, et kõik on hästi, kuigi siis ei olnud. Täitsa hästi rahustas.
Jalutasin üsna verisena üle ujula esmaabi ruumi, seal pandi mind istuma ja hakati tohterdama. Tohterdajaks ujulas olev vetelpäästekutt, kes rääkis väga hästi inglise keelt. Minuga olid veel Kätlin ja Adam.
Juba alguses oli külm... rohkest verest ja kujutusest, et mu silm võib täitsa katki olla, hakkas mul paha. Nii ma siis minestasin, nagu mul kombeks. Kuulsin, kuidas vetelpäästekutt rääkis, et ma ei tohi magama jääda.
Ma ka ei plaaninud, aga kuidagi ei jaksanud enam. Tundsin, et on nii halb, et üldse ei jõua. Jõudsin veel mõelda, et küll nad minuga hakkama saavad. Piisavalt halb oli, olin nõus vabatahtlikult surema.
Kutsuti teine vetelpäästja, kes aitaks esimesel mind voodisse tõsta. Olin toibumas ja üritasin ise jalgu alla saada. Kätlin ütles, et mul olid silmad kinni ja jalad hakkasid liikuma, oli teine hirmul, et viimaks on mul ka krambid. Vaene Kätlin, juba teist korda on tal minuga ujulas minestuse trall.
Sain voodisse pikali ja hakkas parem, palusin vett. Öeldi, et ei ole. Sain ka kinnitust, et mu silmaga on kõik okei, lihtsalt palju verd ja silma kõrval on mõne millimeetrine haav. Külm oli, aga mulle verisele ei pandud ju valget tekki peale. Sain Kätsilt oma heleroosa saunalina, nii hea oli.
Verest puhastati mu silm ja nägu, isegi suu. Imestasin, et trikood, käsi ja jalgu ära ei puhastatud. Viimaks kui mina jälle "elus" ja puhas, Kätlin ja Adam ning õppejõudki õnnelikud, et minuga kõik hästi, tuli täita ankeet. Nime ja allkirja pidin ise kirjutama. Vanuse ja juhtunu kirjutas vetelpäästekutt. Vanuse kohta tegi ta linnukese kasti, kus oli 16-20 aastat. Ütlesin, et olen siiski 24. Tema arvates polnud see enam oluline. Ütles, et näen välja 16-20.
Koju tulles oli mulle juba inglanna kirjutanud, kes meiega ujumas käib. Kas minuga on kõik hästi, kas ma ikka näen. Nad tõesti arvasid kõik, nii nagu ma isegi, et silm on peast väljas.
Tänu tänasele mäletavad kursavennad ja ka õppejõud mind arvatavasti elu lõpuni. Homseks on mu silm ilmselgelt potisinine. Järgmine nädal ehk juba kollane. Aga ma ei põe, ma olen Hispaanias. Kui metroos keegi mu verisest silmast numbrit ei teinud, siis ei juhtu seda ka vikerkaare värvi silmaga.
Õhtul vaatas arst mu üle, ütles, et kõik on korras. Seega päev täis ehmatusi ja verd ühe pisikese kriimu nimel. Kui teistel naistel on silma ääres vanaduspõlves kortsud, siis minul Hispaania kooliaega meenutav arm. Pealegi on mul ilusad silmad, küll arm nende varju jääb. Kätlingi arvas, et pulmadeks saab terveks.
No comments:
Post a Comment