Reede õhtul olin sunnitud juurvilja putkat külastama, tohutu mandariini isu tõttu. Inglise keelne kutt (bakistanist) õhinas, tema saab jälle keelt praktiseerida. Küsis, kas mul on aega. Kuna ma ei ole hispaanlane, siis mul ei ole aega, vastasin, et aeg on raha. Tema muigas, oli täiesti nõus. Küsisin, et kus ta inglise keelt õppinud on, sest rääkis teine üsna hästi. Tema õppis Bakistani Põllumajandus Ülikoolis inglise keelt, lõpetas seal muide magistri. Tubli noormees, ei julgenud ma küsida, miks ta tark, kõrgelt haritud inimene juurvilja putkas töötab.
Laupäeval oli kaua oodatud matk mägedesse. Bussitäie 50 inimese asemel oli meid kokku tulnud peaaegu 20, seega läksime autodega. Muidugi ei sõitnud me välja kell 10 hommikul, kõigest tunnike hiljem. Hilinemine on siin täiesti tavaline, Hispaania ja hispaanlased! Hilinemise teemat kurtsid teisedki vahetusüliõpilased. Nad on küll siin kõigest 3-4 kuud olnud, kuid äärmiselt tüdinenud hispaanlaste hilinemisest.
Mind ja Eevat mahutati minu korterikaaslase Mathieu autosse. Autosõidul imetlesime lopsakaid apelsini- ja mandariinipuid, mõlemil suud vett jooksmas. Kujutelm sellest, kui magus-mahlaselt need maitseks... Kohale jõudes selgus, et meie seltskonnas hispaanlane, kelle isa kasvatab mandariine, apelsine. Saimegi oma suud magus-mahlaseks. Arutasime Eevaga, et kui eestlastel on erinevad kartulisordid Secura, Flavia, Red Lady, Princess, mõni varasem, mõni hilisem. Siis hispaanlastel on sama apelsinide ja mandariinidega. Varasemad, hilisemad sordid, nimesid ma ei tea, olen siiski kartulikasvataja tütar.
Matkajate seltskonnas oli maratoonlase välimusega mees. Mina unistasin endalegi sellistest peenikestest, lihaseid väljajoonistuvatest jalgadest, rääkisin Eevale, et küll siis kannaks seelikuid ja kõrgeid kingi. Olime maratoonlasest nii õhinas, tahtsime temaga tutvust sobitada ja tema treeningutest aru pärida. Inglise keel oli tal nagu oli, aga ikka üht teist sai aru, talle oli ainult natuke raske asju seletada, sest ta ei mõistnud. Eeval temaga jooksujutud räägitud, minu kord. Rääkisime üle poole tunni ja palju. Eeva imestas hiljem, et kuti inglise keel kehva, kuidas ma teda küll mõistsin. Naljatasin, et minu inglise keel ka kehvem, mõistan paremini.
Maratoonarist kutt on aastaid kõvasti jooksnud, maratoniks valmistumisel jooksis ta nädalas 100km. Ta on käinud Londoni ja kusagil maratonil veel, lisaks Valencia omadele. Rääkis, et Valencia maraton polnud 2 aastat tagasi üldse nii populaarne, et siinsed jooksuüritused alles koguvad populaarsust. Eevale ütles, et tal on tütar, kes ka jookseb. Mulle rääkis, et elab üksi, ei ole tal pruuti ega lapsi (sain sellele ka ta sõbra jutu põhjal kinnitust, ainult õde pidi tal olema). Nüüd aga on maratoni kutil probleemid krampidega, kubemelihas haige. Ta on kaks viimast nädalat kurvastanud, lõõgastunud ja omad mured kõik pudelisse uputanud. Sain ka teada, et tema meessoost massöör on gei.
Matk mägedesse oli võrreldes kahe eelneva matkaga palju, palju ekstreemsem, raskem ja põnevam. Ei olnud jalgteed, olid kivid ja kivimid, millel ronida, turnida. Saime palju ka neljakäpukil ronida. Kõige järsemal nukil võttis käed, jalad ikka värisema küll. Kui öeldakse, et ära alla vaata, siis vaatab Kaire kohe automaatselt alla. Emotsioonid ja fiiling mäetipus olid eelnevat väärt. Millal ja kus siis veel niimoodi ronida, kui mitte siin võrratus Hispaanias. Mina õnnelik, tuharalihased veel õnnelikumad. Lisasin pilte, need ei ütle kogetust kõike, annavad ettekujutuse siiski.
Laupäeva õhtul toimus Eeva naaberkorteris Eirini sünnipäeva tähistamine ja ärasaatmispidu, kuna Eeva lahkub varsti siit Valenciast. Eeva kutsus maratoni kutigi oma sõpradega meie peole. Ilmusidki siis kolm hispaania tüüpi peole. Üks neist maratoni kutt, teine mandariini mees (tema isa kasvatab neid), kolmas kuttki mägedest, rahulikum, vaiksem. Mina nimetasin neid kolmeks musketäriks, toredad, ägedad, ka naljakad. No seda nad olid. Inglise keel oli kahel viimasel suhteliselt hea, maratoonaril veidi segasem. Üldjuhul kehtib siin reegel, et mida rohkem alkoholi, seda paremini osatakse keeli rääkida. Mida rohkem maratoonar alkoholi pruukis, seda vähem ta ka inglise keelest aru sai. Kuulsin arvatavasti 78 korda tema vigastusest ja sellest, kuidas ta kaks nädalat joonud on.
Eeva on meil tubli postitantsu treener, õpetas Eirinilegi mõned trikid. Neil oli kava, tantsiti kõigile ja see oli väga äge. Eeva ise on ikka nii tubli ja tugev. Arvas, et meid Kätliniga oleks hea õpetada, oleme meie kehakultuurlased, olemas olevate lihastega. Kolm musketäri arvasid, et tants on ainult meestele ning nende huvi äratamiseks. Kui nad ise posti otsas veidi turnisid ja Eevalt mõned õpetussõnad pälvisid, mõistsid nad, et tegu pole pelgalt tantsuga, selleks on vaja jõudu ja koordinatsiooni ning palju.
Pidu oli äge, tore. Tänu kolmele musketärile sai kõvasti nalja. Kuna mandariini mehe isal on palju mandakaid ja minu isal kartuleid, tahtsin diili teha. Tema saadab mulle mandariine, mina talle kartuleid. Ta polnud nõus, mandariinid ju tunduvalt kallimad, kui kartulid. Aga saime kokkuleppele, et hakkan talle Eestist õunu saatama, siis saan mina ka oma mandariinid.
Pühapäeva lõunal sain mandariini mehelt kutse jalkamängule. Nimelt ta läks sõpradega, kuna üks ta sõpradest ei saanud tulla, siis anti selle sõbra jalkamängude hooajakaart minule kasutada. Hooajakaart maksab 600 eurot. Jalgpall ise oli suhteliselt igav, emotsioonid suurelt staadionilt ja rohkete hispaanlaste näol võimsad. Jalgpall on neil siin totaalne kirg, number 1. Naised, mehed, noored, vanad - kõik nad tulevad alati staadionile seda vaatama.
Minu kõrval istusid vanaprouad, nii lahked ja sõbralikud. Pakkusid mulle sihvkasid ja naeratasid aegajalt. Mängu lõppedes soovisid nad mulle ilusat jõuluaega. Valencia kaotas Rayo Vallecanole. Valencia fännid ja poolehoidjad kurvad, mina särasin ja sädelesin, sain ju omad emotsioonid kätte. Ikka võimas värk, niii suur staadion ja nii palju hingega asja kallal olevaid kohalikke.
Mandariinimees oli üsna üllatunud, kui teadsin mis tähendavad punased, kollased kaardid. Mis on suluseis. Küsisin temalt, kes on parim hispaania jalgpallur. Sain vastuseks, et Messi, kes Barcelona all mängib. Kuid nad keegi ei kannata eriti Messit. Rääkisin talle palju korvpallist, tõin näited võrreldes jalgpalliga, temalgi oli huvitav. Jalutasin koju mõnusate emotsioonidega, kohalikud on tõesti vahvad.
Täna oli meil viimane korvpallitund. Meid jagati kahte võistkonda, mängisime korvpalli päris reeglite ja ajaga. Sain minagi oma esimeses päris korvpallimängus siin Hispaanias 7 punkti visatud, üks lausa kolmene. Kolme punkti viske puhul kursavennad lausa juubeldasid. Ah, nad kõik on nii ägedad. Nüüd siis lõpuks suhtlevad meiega aina rohkem ja rohkem.
Meie tore Miriam kinkis mulle ja Kätlinile jõulude puhul korvpallipüksid. Sain oma lemmikud. Kollase, lillaga Lakersi püksid. Nad on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad! Nii siirad, nii head meiega.
Täna kirjutas maratoni kutt, tema tahab minu ja Eevaga kokku saada. Lihtsalt jutustada. Ta mäletab küll korterit, kus pidu oli. Lisaks elame meie tema vanemate kodule lähedal. On ikka elu! Annad neile käe, nad võtavad sõrme.
Ma ei oska oma tundeid kirjeldada... Aga ma olen lihtsalt maailma kõige õnnelikum, kõige õnnelikum, et eelmine kevad magistrit ei lõpetanud. Sest siis poleks ma mitte kunagi siia niimoodi vahetusüliõpilasena tulnud. See siinne aeg on kõige väärtuslikum mu jaoks! Ma ei taha siit ära minna... Ma ei oleks mitte kunagi sellistest sõpradest ja kogemustest osanud unistadagi. Miljoni võimalus! Tahan öelda, et ära mitte kunagi kahtle endas, lihtsalt julge unistusi teoks teha. Kaotada ei ole midagi, ainult võita!
Siiski, kui ma kunagi koju tulen, siis nii nagu alloleval pildil :)
No comments:
Post a Comment