Kriimsilm

Esmaspäeval juhtus esimest korda Hispaania ajaloo jooksul see, et Kaire ei läinud kooli. Hommikul ärgates oli kurk valus ja enesetunne halb. Olin ilmselt külma saanud, lõpuks minu kord haigeks jääda. Korvpalli tundi ikka läksin, lootsin, et hakkab parem. Puudusid jõud ja jaks, loobusin ujumisest, basseinis külmetamisest. Pärast kossu tulin koju, tegin endale ohtra küüslauguga juustusaiu ning ingveri-sidruni teed. Magasin kolm tundi, higistades. Õhtuks oli parem.

Kätlini sõnade põhjal harjutati ujumises eksami harjutusi, õppejõud oli mures olnud, kas olen lihtsalt haige või on minu silmaga midagi hullemat juhtunud. Minu silm muide, on jälle nii ilus. Täitsa korras, väikse kriimuga. Kriimsilm.
Arst arvas, et ma ei vaja isegi mitte armikreemi. Olen piisavalt noor, toitun tervislikult, seega peaks haavake paranema loomulikul teel nii, et armi ei jää. Kui peakski arm jääma, jääb ta kui lainerijoon. See on ainult hea, lihtsustab tulevikus laineri kasutamist.

Teisipäeval ravisin end küüslaugu, ingveri, sidruni ja rohke unega. Uskumatu, mis jõud on neil komponentidel.
Tegelikult olen ma veidi kurb ka, kõigepealt silma trauma, hiljem külmetus. Käes on detsembri keskpaik, minul kogutud ainult 15 jooksukilomeetrit. Piinlikult vähe, piinlik passimine.

Mu telefonis oli paar päeva kodumaa sim-kaart. Seega ei saanud Eeva mind kätte, sain temalt kirja: "Pane see Hispaania kaart sisse juba. Mis sa ikka neid Eesti meeste sõnumeid ootad!!!???". Mu telefonis on nüüd Hispaania sim-kaart, lausa vägisi tuleb hispaanlaste sõnumeid oodata.

Käisin Tobaco poest marke ja ümbrikuid ostmas. Koju jalutades kuulsin tänaval enda nime. Vaatasin ümber ja nägin juurviljaputka kutti. Olin talle oma nime eelmine kord selgeks õpetanud. Ta ütles seda muide päris hästi ja õigesti. Mitte Koira ega Keira, vaid lausa Kaire. 
Küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et koju. Tema imestas, et kas niimoodi jalutades hakkan Eestisse minema. Vastasin, et minu kodu on siiski praegu hispaanias. Viibin ikka paar kuud veel siin. Tema oli õnnelik, saab inglise keelt praktiseerida.
Hiljem mõistsin, et ei ole vaja igale ühele siin oma ilusat nime selgeks õpetada. Nüüd ei saa seal tänaval enam üldse rahus kõndida. Omad vitsad peksavad. Siiski, meie koduni toovad seitse teist tänavat veel.

Avastasin õhtul postkastist kaks kirja. Üks Kätlinile, teine mulle. Täitsa ametlikud ja ülikooli templitega. Minu kirja sisuks oli kõvasti hispaania keelseid sõnu ja pangakaarti meenutav kaart. Vaata ja imesta, huvitav millele ma küll alla olen kirjutanud? Halenaljakas!

Kolmapäeval oli taaskord Emiliano koss. Saime harjutada praktilise eksami harjutusi, mängida 1-1; 2-2; 3-3 vastu. Mängides 2:2, oli Kätlin ühe hispaania poisiga tiim ja mina teisega. Saime õppejõult sõnad, et olenemata keelebarjäärist tuleb meil suhelda, kommunikeeruda. Blokk = block, vahetus = change, parem = right, jne. Kätlini tiim ründas, minu oma oli kaitses. Mind blokeeriti paremalt poolt, mille peale hakkas mu tiimikaaslane karjuma: "Block right, block right!!!". Kätliniga naersime südamest, no tõesti, see oli nii äge. Arutasime, et nüüd siis, kui õppeaeg läbi hakkab saama, hakkavad nemadki inglise keeles rääkima. Siiski ei oleks nad ilma meieta veel inglise keelt purssima hakanud. Tänu meie õppeajale lõunamaal, on me kursavennad aru saanud, et ainult hispaania keelega maailmas suuri asju ära ei tee. Näiteks rubiatega suhtlemiseks on inglise keelt vaja.

Korvpalli praktiline eksam tuleb oodatust tunduvalt lihtsam, ju nad rõhuvad siis teooria eksamile. Praktilisel ekamil tuleb kaks korda paremalt poolt sammudelt pealeviset sooritada, kaks korda vasakult poolt. Triblamised parema ja vasaku käega torbikute vahel. Hüppelt visked, vabavisked. Lõpuks mängitakse 1-1 ja 3-3. Aega on selle kõige sooritamiseks maa ja ilm. Tuleb lihtsalt väga õigesti tehnikat järgida.

Pärast kossu oli aeg minna ujuma, esimest korda vette pärast õnnetust. Prillid olid ikka veel verised, olin need ära pannud sellistena nagu nad olid. Ujulas prille pestes käis külm judin üle selja. Selline tunne oli nagu oleksin hobune, kes osalenud autoõnnetuses ning peab jälle maanteele kappama minema.

Mõlemad õppejõud küsisid ikka veel mu silma kohta. Armas, et nad murelikud on. Ausalt öeldes ma ei imesta, kui nad ka jaanuari lõpus mu silma kohta küsivad. Kui muidu silmade järgi hindeid ei panda, ehk on see ujumise (teoreetilisel hispaania keelsel) eksamil võimalik?! Minul ju ometi peaks nüüd olema.
Pärast seda kokkupõrget on ujulas töötavad vetelpäästjadki tunduvalt valvsamaks muutunud. Võib-olla see ainult tundub, varem nad nii tihti meie basseini ääres ei jalutanud, mind ei jälginud. Võib-olla nad mõtlevad, et olen ujumisterrorist.

Ujuda iseenesest oli vägagi mõnus. Natuke pelgasin hispaania poisse, basseini seinasid. Harjutasime tunnis seliliujumise pöördeid. Pöörded on alati need kõige hullemad. Nina, suu, kõrvad, silmad - kõik on kloorivett täis. Aga nohune Kaire tundis ka heameelt, kloorivesi loputas kogu mu nina, ehk taandub nohugi.

Üks mu suurtest unistustest on jällegi tänu Hispaaniale täitunud. Ma oskan ujuda liblikat/delfiini. Tehnika ja vundament on tugevad. Ujumine ise tahab natukene harjutamist, lihvimist. Siiski pole ma kunagi varem seda nii hästi ujunud kui praegu. Mõnus!

Ma ei mäletagi, kas olen sellest rääkinud, aga minul on uus hobi. Joosta vähemalt poolmaraton igas riigis. Kuna see nõuab finantsi, hakkasin minagi lotot mängima. Kolmapäeva õhtul juhtus see, et Kaire võitis elus esimest korda lotoga. Lausa 3,03 eurot. Raha kantakse 10 tööpäeva jooksul minu "joosta vähemalt poolmaraton igas riigis" kontole.

Täna, olen ikka veel tõbine, nohune. Lihasedki valutavad. Krõbistan mitmendat päeva küüslauku. Joon ikka ingveri-sidruni teed. Ausalt öeldes ajab lausa hulluks see toas passimine, mitte liikumine. Kuidas küll kõnniks, jookseks, ujuks, sõidaks Valenbisi rattaga... Kes kannatab, see kaua elab.

Kellele hea, kellele halb uudis. Ostsin täna kojusõiduks lennukipiletid. 1. veebruari õhtul lahkun siit mõnusast Valenciast, 2. veebruari lõunaks peaksin maanduma Riias. Nautige aega minuta, kasvatage igatsust. Määrige suusad, lumelauad. Hoolitsege lume külluse eest! Kütke 2 veebruari õhtuks saun. Olgu laual isa tehtud ahjuforell küüslaukudega, ema valmistatud ühepajatoit. Ja varuge ohtralt punasesõstra mahla, sest siis tuleb Kaire koju.

Nädalavahetuseks lubab meile 25 soojakraadi ja päikest! Laupäevast päeva tuleb oodata, läheme jälle mägedesse. Lausa viiekümne liikmelise rahvusvahelise seltskonnaga. Lähen mina, tuleb Eeva, meie korterikaaslane Matugi. Lubati, et ronime 830 meetri kõrgusele.