Salajane missioon: JÕULUKS KOJU!

Jõuluks koju!

Avastasin 2. novembri hommikul, et Ryan Airiga saaks jõuludeks koju 27+35 euro eest (Valencia – Frankfurt – Riga). Kätlin magas, kibelesin talle juba rääkima.

Nimelt oleme plaaninud oma jõule, aastavahetust siin. Oodanud seda väga.

Kuid… Vähe sellest, et meie korterikaaslased jõuludeks päris kodudesse lendavad, teevad seda ka kõik teised erasmuslased. Seega, oleksime jõulud ja aastavahetuse siin täiesti kahekesi, ilma välismaa sõpradeta.

Koolivaheaeg kestab 21. detsembrist kuni 14. jaanuarini. See tähendab seda, et kooli ei ole ning meie soovitud erasmuslaste paberimajandusega ei tegele keegi. Kui ilmadki õue ei kutsu oma tuule, vihma ja külmaga, peaksime kahekesi korteris passima, ilma sõprade ja põneva tegevuseta.

Muidugi oleks meil võimalus selle ajaga võimalikult palju reisida ja Hispaaniat avastada. Me tahaksime seda väga ja üle kõige, kuid kahjuks on see erasmuslaste jaoks kulukas. Transport ja piletihinnad hindadeks, alati tuleb ka arvestada majutuse ja toiduga, mis ei ole sugugi odavad. Ööd hostelis on krõbedad, toitude hinnad võrreldes ise tehtud söögiga kallid. Pealegi on jõulud/pühad kogu maailmas, mis tähendab pühadele omaseid hindasid ja lahtioleku aegasid. Vanemad kodus ei takseeri õnneks veel ööbimist. Samuti on kartulid, porgandid kodus ilma hinnasildita.

Mul ei ole koduigatsust, siin on ülimalt hea, tore, äge. Siiski meeldib mulle mõte, et saan jõulud perega veeta, 25. sünnipäeva ja aastavahetuse sõprade seltsis olla. Ja saun, lumi, suusarajad…

Kui kojutulek jõuluks peaks reaalseks saama, siis tuleb sellest üllatus perele, sugulastele ja sõpradele. Ma ei ütle, et tulen. Vaid tulen ja lasen teil end oma silmaga näha, katsuda. Äge ju! Asjast kuulevad ilmselgelt Marti ja Janika, sest nemad tahtsid meile lennuki vastu tulla, küll jaanuaris, aga peavad tulema detsemberis. Samuti räägin mina veel mõnele oma kursaõest sõbrannale, sest nemad võib olla plaanivad aastavahetuseks Valenciasse lennata.

2. novembril oli kojusõit ainult mõte, võib olla isegi hetke emotsioon. Kuid sel päeval rääkis tädi Mari mulle skypes jõuludest ja kingitustest. Merli kirjutas, küsides, et kas jõuluks lendan koju. Ning neid, kes jõule mainisid, oli veel. Meie ainult mõtlesime, polnud veel kellelegi rääkinud…

3. novembril vaatasin pileteid, koju sõiduks oli alles vaid neli odavama hinnaga piletit. Olin natuke segaduses, Kätlinit polnud hetkel kodus ning ma ei teadnud, mis mõistlik oleks. Kas osta piletid? Kas minna ikka koju?

Arutasin Heidiga, tema on mu siinsete tegemistega kõige enam kursis. Heidi lausus: „Sul ei ole mõtet kaaluda, muretseda. Kas Sa kardad näida teistele nõrgana, kui plaanisid algul jõulud seal veeta, kuid tegelikult ei veeda? Kui Sa tahad oma jõulud, sünnipäeva ja aastavahetuse lõbusalt veeta, mida Sa ju tahad, tuleb piletid ära osta! Perekond ja sõbrad oleksid ülimalt rõõmsad!“

Rääkisin kojutuleku plaanidest Helinile, Karinile ja Tenele. Nemad olid üksmeelel, et see oleks väga äge ning jõuluks nad Valenciasse ei lenda, sest täpselt jõulude aeg on pileti hinnad kolmekordsed. Karin arvas, et äge on sellepärast, et saan teist korda Valenciasse tagasi lennata ja juba jaanuaris. Tene arvas, et ma teeksin lihtsalt nii nagu ise õigeks pean. Minu elu, minu õnn.

4. novembril 00.00 oli alles vaid 2 odava hinnaga piletit. Mõtlesime hetke ja ostsime need ära. Me ei saanud õhtul kumbki und, olime nii elevil. Ma juba ootan koduste nägusid, kui nad mind kogemata Eestis näevad. Ma tean, mida nad ka mõelda võivad. Tuleb koju, ju on midagi halvasti. Aga kõik on ülimalt hästi, enam paremini ei saakski!

17.12. Valencia - Frankfurt Hahn 20.40-23:05 (27 eurot). Järgneb tasuta öö lennujaamas!!

18.12. Frankfurt Hahn – Riga 16.40-20.10 (35 eurot).

Pärast piletite ostu on tekkinud järsku nii palju uusi sõpru, tegemisi ja toimetusi. Aga kõik need uued sõbradki lähevad jõuludeks koju. Isegi lätlanna, kes samuti on siin vaid 5 kuud. Meie kaks põdejat, mida me üldse mõtlesime, seda enam, et saime piletid ülimalt hea hinnaga. Siiski on jõulud, minu 25. sünnipäev, ema sünnipäev ja aastavahetus. Ma saan Kaarliga teha piparkoogimaja, piparkooke, isaga metsa kuuse järele minna… Suusatada (ilmateade lubab ju valgeid jõule) ja saunatada! Lihtsalt on vaja üle elada 2 lendu, see tähendab kaks korda õhku tõusta ja kaks korda maanduda, mida ma veidi kardan.

8. novembril rääkisin Kärdile oma koju tulekust. 18. dets öösel peaksime Tartusse jõudma. Kärt ütles, et kui mul öömajaga probleeme, saan tema juurde. Kärt arvas, et koju tulek jõuludeks saab olla maailma parim otsus, ta on enamgi kindel, et ma ei kahetse. Temagi läks Austraaliast nii koju, et emale ei öelnud… Ütles, et ta ema oli kõige õnnelikum inimene tol hetkel. Soovitas mul sama teha, kui mu vanematel tugevad närvid ja südamed on.

Ema ja isa helistasid skypes. Ema küsis, mida ta mulle Pillekaga saadab. Nii ma siis valetasin, et leidsin villased sokid kohvri sisetaskust ning soojast pesust ei hooli, kuna mul siin üks vanem särk, mis asendab edukalt sooja pesu. Kuigi üks vanem särk ei saa tegelikkuses kuidagi sooja pesu asendada. Hädavaled pidid olema lubatud.

Kaarel unistas ajast, kui ma jaanuari lõpus koju jõuan, et siis tema võtab endale lasteaiast puhkuse. Kui ta kullake vaid teaks, et juba 5 nädala pärast saab puhkusele, koos minuga.

Lobisesime ka Kairitiga, tema imestas, kuidas mu sõbrad mulle külla ei lenda, kui nad algul lubasid. Ma nii tahtsin ju öelda, et pole mõtet, kuna olen jõuluks ise kodus. Odavam kõigile. Ei saanud ma reeta, et jõuluks koju tulen. Seega kirusin koos Katsiga oma sõpru.

23. november. Vaatasin „Meie aasta Siberis“ kõik osad. Iga osa algas Tallinki reklaamiga: „Mis on parim jõulukingitus? Oleme koos, see on parim jõulukingitus!“

27. november. Täpselt kolme nädala pärast peaksime jõudma koju, Eestisse. Tädi Mari helistas täna ning arvas, et võiksin juba koju tulla. Et kas ma tõesti jõuludeks ka ei saa tulla. Raputasin pead ja ütlesin, et tõesti ei saa. Alles veebruariks…

4. detsember. Kahe nädala pärast oleme Riias maandunud. Pille-Riin lahkus 2. detsembril siit. Päris mitu korda pidime Kätliniga talle kogemata välja rääkima oma jõuluplaanid Eestis. Erika lahkudes küsis, kas mul ei ole kurb, kas ma ei taha koju. Vastasin, et oh ei, see aeg läheb kiiresti, varsti olen minagi kodus.

Kairit kirjutas, et nad tahavad mulle sünnipäevaks kingitust saata. Valetasin kõik variandid kokku, et nad ometi mulle midagi ei saadaks.

Rääkisin skypes ema ja Kaarliga. Neil on nii mõnus talveilm seal kodus. Ema tahaks mind ja Kasparit kallistada. Kaarel igatseb, räägib vanainimeselikult, et eks tuleb meieta hakkama saada. Nii, nii palju igatsen minagi Kaarlit. Kallistaks ja musitaks teda palju, palju!

7. detsember.

Ma ei teagi, kas see koju minek on ikka hea mõte. Kodu, pere ja sõprade suhtes kindlasti maailma parim otsus. Aga ma ise, kas ma jaksan end väntsutada, solgutada?

8. detsember.

Isa räägib juba teist päeva, kuidas ta tiigi ääres (lume) saunas käib. Aga minagi käin varsti… Ema räägib, kui ilus on talvine ilm. Ma tõesti ei suuda ära oodata, millal ise talvevõlumaal olen!

Sain Särtsult kirja: “Räägi lilleke, kuidas sul seal on, silm sinetab ka?
Aga üldiselt Sa võiksid juba tagasi tulla, saaks saunakaid ja suusakaid teha.
Mis sa jõulude ajal teed, oled kodustega skype vahendusel otseülekandes õhtusöögil? Nii kurb tegelt- ma uluks vist patja!”

Ohh Särts, kuidas ma end tagasi hoidsin, et mitte välja lobiseda. Ütlesin Särtsule, et ei nuta mitte patja, vaid lausa madratsisse.

Rääkisin Veikoga. Tema saab jõuludeks koju, Marek ka. Mihkelgi on maal, koolivaheaeg. Pidin juba hõiskama, et siis lõpuks näeme! Veiko lubas, et teevad jõulude ajal mulle poistega skype kõne. Nad ei pea seda tegema, saan nendega lausa külg külje kõrval istuda ja lobiseda.

10. detsember.

Gertu: “Sa võiks juba koju tulla, mul on vahest nii igav. Aga varsti oledki kodus, sest detsember on juba poole peal, siis jaanuar!“

Oh väike õeke, täpselt nädala pärast olen Valenciast Frankfurti lennanud, ööbin lennujaamas, et järgmisel pärastlõunal edasi Riiga lennata. Saame piparkookegi koos küpsetada!

Ja lisaks sellele õeke, su alumine naabritädi teab, et jõuluks koju tulen. Suur ja mõnus saladus otse su põranda all!

13. detsember. Saatsin Kissa vanemale kirja, salajane, ainult temale. Sest seal kirjas on kõik ausalt ja avalikult jõuluks koju jõudmisest kirjas. Vanaema on vana inimene, tema jaoks on aeg väärtus. Tema ootab kuupäevi ja sündmusi. Tema jaoks on mu koju jõudmine sündmus. Kujutan ette, kuidas ta seal salatseb ja muigab.

Marti registreeris mu firmasportlaste jõulumatkale tema +1. Regamine läheb lukku 17. dets. Kui regada mind nimega, hakkaks jutt levima. Ülisalajane on see mu koju jõudmine. Tõsine missioon. See salajane tulek mu kojujõudmise eriliseks ja vahvaks teebki. 

Rääkisin Pii-ga. Pii arvas, et kui veebruaris koju jõuan, pean neile suure peo korraldama. Piikene, see suur pidu tuleb firmasportlaste jõulumatkal. Nädala pärast, JUBA!

Kuulan jõululaule, olen nii õhinas õnnelik! Nelja päeva pärast olen juba ületanud armsa Eesti piiri.

16. detsember. On õhtu, kell läheneb 22le. Homme samal ajal oleme lennukis ja ilmselt Prantsusmaa kohal. Muidugi on alles kõik asjad pakkimata, kodu koristamata ja pesud pesemata. Seljataga oli imeline nädalavahetus mägimatka, meie ärasaatmispeo ja jalgpallimänguga. Juba homme ööbime Saksamaa lennujaamas.

Siiski on 17. detsembri hommikul meil viimane korvpallitund ja mitte ainult, ka korvpalli praktiline eksam. Tegelikult pidi olema eksam 19. detsember, kuna aga meie lennuk lendab 17. õhtul Valenciast ära, arvasid õppejõud, et ei ole mingit probleemi mulle ja Kätlinile eksam esmaspäeval ära teha. Peaasi, et me jõuludeks ometi oma perede juurde, kodudesse jõuaksime.

Ujumise praktiline eksam on samuti 19. detsembril. Rääkisime õppejõule oma lennukiaegadest. Tema ütles, et muidugi jõuludeks koju läheksime, ei ole mingit probleemi eksam 25. jaanuaril ära teha. Juba 10. detsembril soovis ujumiseõppejõud meile häid jõule ja ilusat vaheaega.

Hea tunne on, et kordki elus tiirleb maakera ümber minu (tahtmiste, soovide). Soov on üks – jõuluks koju!

Teel koju:

17. detsember, see esmaspäevane päev möödus ülikiirelt. Kooliasjad (korvpall) said korda. Tuli pakkida, valmistuda ära tulekuks. Täitsa kurb oli, samas hea teada, et lendame oma Hispaania koju veel tagasi. Lennujaama sõites ütles Kätlin mulle, kas tean, et võib-olla nägin meie Mathieud viimast korda, kuna tema läheb enne koju, kui mina Valenciasse tagasi jõuan.

Lend Valenciast Frankfurt Hahni möödus kenasti, lendasime väiksema lennukiga, inimesi pardal oli vähe, seega mugav, ruumi palju. Hahni lennujaam on armas. Siin on isegi pistikud, interneti küll mitte, aga pistikutest piisab, et oma tunded ja tujud kirja panna. Siin on McDonaldski, saame hommikul rämpsu sööma minna. Kohvi tahaks rohkem. Ilmselgelt tuleb pikk öö, järgmise lennukini on aega umbes 18 tundi. Mu 19 kg kohver + 10 kg käsipagas on pikka ööd väärt, nad on jälle sama armsad kui Kaarel Gustav.

18. detsember, kell siin Saksamaal on 4:05, Eestis 5:05. Magada ei saa, pea valutab, kõrvad valutavad, nina on kinni, pink on kõva, veidi jahe on, igal pool müriseb, koristajad koristavad, ise olen ärevil kojujõudmise pärast. Kodused, sõbrad ei tea mu tulekust mitte midagi, nad isegi ei aima! Istun siin paganama lennujaamas, mõtlen mille ja kelle nimel see kõik on. See on seda väärt!

Kella kuue ajal hommikul, kui juba 7 tundi on järgmist lennukit oodatud, ei tundugi lennujaamas ööbimine pikk ega nii hull kui ette olin kujutanud. Magada küll ei saa, aga on soe ja pinkidel ruumi. Oodata on vaja veel 10 tundi, et lennata Riia poole.

Kell 7 ostsin lennujaamast postkaarte ja saatsin kodustele, ikkagi Saksamaalt ju! Kella kaheksa paiku suutsin mingil määral magada 2x 20 minutit. Kell 9 hommikul olime Kätliniga mõlemad sellest jamast ülimalt tüdinenud. Enam ei jaksanud. Jooksis 25 tund magamata. Kätlin arvas, et enam kunagi sellist asja elus ette ei võta, puhas enesepiinamine!

Lennujaamas istudes, oodates, väsides, aina enam tüdinedes sai selgeks, kui erinev väärtus, pikkus on ajal. Seal aeg vaid venis!

Kell 12 helistasin Kärdile, tema tegi treeningõpetuse referaati, soovisin pigem tema asemel olla, kui Hahni lennujaamas. Ootamisest oli saanud puhas piin. Lihasedki juba valutasid, naersin Kätsile, et pole palju puudu, kui saame lamatised. Käisime kordamööda aegajalt väljas värsket, karget õhku hingamas. Mina jõin ohtralt vett, sest õhk lennujaamas oli kuiv, janu tohutu, vetsus käimine osutus sagedasemaks kui kella vaatamine.

Kell 14 olime läbinud tolli ja väravad oma lennuki suunas. 2 tundi ja 40 minutit ootamist veel, et lennuk õhku tõuseks. Jooksis 30 tund magamata. Kätlin soovis vaid jõuda Riia lennujaama, kus meid õnnetukesi oodatakse. Kätlin nimelt oli veidi erksam kui mina, ta oli suutnud lennujaamas veidi magada. Minu talumatuse piirid olid purunenud, kõigest oli suva. Ma ei tahtnud enam mitte midagi, käed värisesid ja pulss oli kõrge – magamatusest. Kätlingi arvas, et peaksin ainult üritama magada. Üleväsimusest vihkasin ennast, oma perekonda ja sõpru keda üllatada tahtsin, kui rusuvalt mõjus ootamine.

Jõudes lõpuks, LÕPUKS ometi lennukile… Küsis üks meesterahvas inglise keeles, kas minu kõrval on vaba koht. Vastasin jaatavalt. Lobisesime Kätliniga, varsti ütles meesterahvas eesti keeles: „Kuidagi tuttavat keelt räägite“. Siis meie ees istuv tütarlaps pööras end ümber, lausus sõbralikult: „Teiegi pole ainsad eestlased lennukis“. Lisaks meile neljale oli neli eestlast veel lennukis. No ikka ülimalt kodune tunne. Ei suutnud ise ka uskuda, et kas tõesti, tõesti… hakkame vaikselt koju jõudma.

Sain lennukis pool tundi magada. Oleksin nii väga tahtnud veel ja kauem magada. Aga RyanAir müüb oma kuradima kalendreid, loteriisid, lõhnasid ja muud jura kõva kragiseva häälega. Lisaks nuttis üks 7-8 kuune beebi halastamatult. Mina aga olin liiga väsinud mõistmaks teisi, beebi nutu peale tahtsin minagi ainult nutta. Kõva häälega nutta.

Lennuk maandus kenasti. 36 magamata tund ei häirinud enam. Väljas ootas meid karge talv ja lumi, uskumatu! Mina oma roosade tossudega olin üsna koomiline (jalanõude valikus asetsesid mul veel neoonkollased kossutossud, punased madalad kingakesed). Pagasid käes, väljudes väravatest ootasid meid Marti ja Margus, neil oli käes silt, millele kirjutatud „PÕLDMAA, PEET“.

19. detsembri südaööl ületasime Eesti piiri. Me olime jõudnud koju, ise ka ei uskunud! Tiksus 40. magamata tund. Meie tulek Valenciast Valgani ehk Eesti piirini kestis 25 (lend) +3 tundi.

Kodus: 

19. detsembri pärastlõunal olin Tartus, sain Kärdiga Werneri kohvikus kokku. Mina oma roosades tossudes, õnneks talvejopes, nägin tragikoomiline teiste seas välja. Lobisesime mõlemad oma emotsioonidest ja rõõmustasime jällenägemise üle. Wernerisse tuli Liisi Remmet, te oleksite pidanud nägema ta nägu. Ma päris täpselt ei mäleta, kuidas ta sõnad olid, vaevalt ta isegi mäletab, sest oli hämmingus. Aga ta vaatas mulle kõhklevalt ja kokutades otsa: „Sina siin, sa ju oled mujal.“ Ta teadis täpselt kus ma olema pean, siiski mu blogi lugeja. Vastasin: „Tean, just jõudsin koju, keegi ei tea, see on üllatus ja palun mitte kellelegi rääkida, nädala pärast võib“. Ühesõnaga olin juba vahele jäänud oma koju tulekuga.

Sel päeval käisin ka oma uuel sõbral Fredil ja vanadel sõpradel Kairitil, Jussil külas. Selline tunne oli nagu ma ei olekski ära olnud. Nagu kõik olekski koguaeg nii olnud, see tunne oli hea!

Ise põlesin ja olin ärevuses, õhtuks pidin jõudma Virumaale ja seisma silmitsi oma perega. Ma olin rohkem pabinas kui tavaliselt eksamitele minnes. Jõudes Simunasse oli samuti tunne nagu ma ei olekski ära olnud. Jõudes koju, märkasin, et Gertu toas põleb ka tuli. Nii tore, saan ka teda üllatada.

Jooksin ruttu ukseni, et tuli enne põlema ei läheks ja nad mind õues ei näeks. Andsin pikalt uksekella, läksin tuppa. Koridoris seisis isa, kes ei osanud kuidagi olla. Kallistasin isa, tema seisis ikka käed, jalad laiali. Ema alguses naeratas ja siis tardus. Vaatas mind suurte silmade ja veel suurema ammuli suuga. Ta nimelt ei tajunud, mis toimub. Kas on ajas tagasi või edasi mindud, kuhu kadusid vahepealt jõulud, sest pidin koju tulema veebruaris.

Kaarel tuli ja kallistas, aga ei saanud täpselt aru, mis toimub. Gertu vaatas mind tuimalt ja tardunult. Ta ei saanud ikka midagi aru. Henry oli üleval korrusel endamisi mõelnud, et kes see nii hästi Kaire häält järele teeb. Kaarel oli hiljem Gertule öelnud, et see kõik on uni.

Kaarel hoidis algul üsna eemale, käis ja näitas mulle oma uusi lelusid. Emagi lausus, et meie Kaarliga oleme kuidagi kaugeks jäänud. Kaarel viis mu keldrisse, et näidata aastavahetuse ilutulestikku. Küsisin Kaarlilt, kas me oleme kaugeks jäänud. Kaarel vastas, et oleme küll. Ütlesin, et küll me varsti jälle lähedaseks saame. Kaarel nõustus. Kaarel võttis ka järgnevad lasteaiapäevad vabaks.

Kaarel küsis, kas ma nüüd jään koju. Vastasin, et pean veel 3 nädalaks Valenciasse tagasi minema. Tema küsis, et kas kaheks päevaks? Kas neljaks päevaks? Ma alles jõudsin, aga ta kardab, et lähen juba ja igaveseks ära. Ta kolis minu tuppa magama. Ta teeb neid asju, mida teen mina. Ta on seal, kus olen mina. Vetsus me veel koos ei käi. Ta järgnevad nädalad ongi minu väike sabarakk, nii armas.

Neljapäeva hommikul, kell 6:30 läksin tädi Marit ja Tõnist üllatama. Tõnis muide postitas eelmine päev mu facebooki seinale pildi rohkest lumest, ju ta aimas mu kojujõudmist seitsmenda meele või kõhutundega. Mari oli mind nähes tardunud ja üsna näost ära: „Sa oled Hispaanias ju!“. Tal oli halb hakanud, arvas, et näeb viirastusi, arvas, et tema endaga on midagi valesti. Tõnis võttis endale aega minuga harjumiseks. Käis vetsus, tagasi tulles raputas vaid pead.

Kuna ma juba Laekveres olin, perekondi, inimesi palju, keda soov üllatada. Põikasin ka Lili, Margo ja laste juurest läbi, hommikul kell 7. Margogi oli ust avades sama üllatunud kui eelnevad minu nägijad. Küsis suurte silmadega: „Mida lilleke sina SIIN teed?“. Jakob oli juba ärkvel. Küsisin, et kuidas tema elab. Vastas, et hästi, Kaire. Jakob on rääkima hakanud. Nii lahe! Lisette ja Anette kallistasid ja olid õnnelikud, et selline hommik. Selle tralli peale tuli Lili magamistoast, nühkides mitu korda silmi: „Sina siin?“. Nii vahva, kõik hommikud võiks ju sellised olla, üllatus- ja ootusterohked.

Neljapäeval käisin Kissa vanaema juures. Tema ei olnudki minu kirja kojutulemisest veel kätte saanud. Tema ei uskunud, et mina jõuluks enam hakkan koju tulema. Vanaema oli rõõmus ja õnnelik. Viisin talle Valenciast leitud suure seedrikäbi. Lähipäevil lähen pilte näitama. Vanaema muide tegi märkuse, et olen priskeks läinud. Ei vabandanud mind välja ka külm ilm, mitu kihti riideid. Minu õnneks näitavad nii Valencia kui Sirevere kaalud -3kg, isegi vanad teksad mahuvad jälle jalga. Aga nagu öeldud, paks jääb paksuks :)

Reede õhtul kutsusin Alo külla, palvega, et ta veel ei räägiks, et kodus olen. Nimelt on vaja veel laupäevast firmaspordi matkaseltskonda üllatada. Kõige raskem ja ohtlikum on praegu see kurikuulus facebook, hirmuga käin ja vaatan, et mu koju jõudmine sealtkaudu lekkima ei hakkaks. 

Üleüldse on nii mõnus reedene õhtu, keegi eriti ei tea, et kodus olen. Käisin Simuna võimlas, vaatasin meeste kossutrenni, lobisesin oma treeneriga ning mängisin lastega. Siin maal on mõnus! Viljandi vanaemale ei ole ma lubanud oma kojujõudmisest kellelgil rääkida. Oleks ju vahva, kui ta alles koos jõulukingitusega mind näeb.

Mina ise selles melus tunnen end väga väsinud aga õnnelikuna. Kõik on sassis, õues on nii väga, eriti, täiesti, hästi külm. Minu jahe tuba, mida alati fännanud olen, on praegu lausa külmkamber. Mu keha on lihtsalt soojaga harjunud. Valencias on praegu jõulunädalal +23. Mulle ei jõua kohale, et päevaga sai septembrikuisest ilmast karge talv. Tänu kargele talvele ja lumele on minu hinges mõnus jõulutunne. Ma ei mäletagi, millal viimati nii jõulumeeleolus olin.
Kaua oodatud suusatamisele ma veel ei rõhu. Lund on teil siin ikka oodatust vähem! Kui ilm jätkuvalt nii külm on, loobun järgmise kolmapäeva "Pekist priiks" üritusest (50km tempos 5km kõnd+ 5km jooks). Ei ole ma veel suutnud aklimatiseeruda. Haigeks jäämisega ei riski. Isa arvas, et isegi Ebaverre suusatama ei tohiks ma enne minna, kui Valencias kooliasjad ühel pool, tehtud. Lisaks on siin veel nii paganama pime, kell 16 on juba pime, kell 20 on minul südaöö tunne. 
Kõik mu sõbrad, lähedased, tuttavad on ülimalt õnnelikud ja rõõmsad mind nähes. Kuigi eemalt vaadates tunduvad inimesed kurvad, närtsinud. Tartu rongis oli vaatepilt lausa nutune. Mind vaadati kurja ja vihase näoga. Inimesed on tigedad. Saan sellest aru, puudu on päikesest ja valgusest, kukil töökohustused. Ma tunnen end nii süüdi, et säran ja sädelen, et mul kõik hästi on. Ma olen nii segaduses. Siiski on jõuluaeg, soovin, et te kõik natukesegi säraksite ja sädeleksite koos oma lähedastega. Puudu on küll päikesest ja valgusest, siiski on me armas Eesti ilusaim, puhtaim, mõnusaim paik elamiseks!

Kokkuvõtvalt võin öelda, et salajane missioon "Jõuluks koju" täitis oma eesmärgi, rohkem kui mina või mu lähedased loota oskasime. Aitäh kaasaitajatele ja koju ootajatele. Teiega on mõnus!