Siiani parim aeg, see hakkab otsa saama...

Minu nelja nädalane jõuluvaheaeg möödus kordi kiiremini, kui üldse oskasin ette kujutada. Sõpru, häid inimesi, keda näha/katsuda oli palju. Kahjuks jäid ka paljud sõbrad seekord nägemata. Jõulude, sünnipäevade ja kõigiga taaskohtumise saginas ei suutnud ma leida aega ega energiat suure sünnipäeva pidamiseks. Pärast kolmandat nädalat kodumaal olles, olin kõiksugustest üritustest ja inimestega kohtumisest üleväsinud.

Vaheajal käisin umbes 10 korda ujumas, küll Vinnis, Tartus, Pühajärvel, Pärnus. Vinni ujulast küsiti, et kas olen kohaliku valla elanik, kuna käin seal nii tihti. Üleüldse on Eestis nii mõnus ujuda, ujulad on puhtad, neis on ruumi ujumiseks, ja seal on saunad!!! Vana aasta viimasel päeval Aurat külastades, küsisin administraatorilt, et kas ujulas on ruumi ujumiseks. Sain vastuseks, et rahvast on väga palju. Minnes 50m basseini, ujus selle rajal kolm inimest. Hispaanias ujub 25m basseini rajal 7 inimest.

Korvpalli trenni jõudsin ainult ühe korra. Selle eest oli see tugev ja mõnus! Simuna korvpallurid, hinnake seda, mis meil seal väikeses maakohas on! Täismõõtmetes uus ja korralik võimla, korralikud ja õiged pallid. Hispaanias mängisime tühjade pallidega, põrand ja korvid olid nagu nad olid…

Jooksma jõudsin ainult kaks korda. Need korradki olid elamusi täis, külamehed bocki vennad nii õnnelikud, Põldmaa plika jookseb jälle iseendaga võidu.

Suusatama jõudsin kõigest ühe korra, päev enne kodust ära tulekut. Aga ma ikkagi jõudsin! Pagan, kui mõnus see on. Lumelauale veel ei jõudnud…

Saunas käisin muidugi peaaegu, et igal õhtul. Otepää saunas oli suur aken, nii ma siis istusin kuumas saunas, jälgides väljas langevaid lumehelbeid. Tundub, et talletasin selle pildi igaveseks oma mällu! Nii jõululik. Just sellepärast ongi Eestis hea elada, toas on soe ja õues külm, mitte vastupidi. On lumi, lumine, see on ilus. Õhk on puhas, meie kodumaa on puhas! Need on olulised asjad, kuid millegi pärast ei oska me neid märgata, hinnata…

Hea oli kodus tõdeda, et ema suusatab ja saunatab igal võimalusel. Gertu utsitas ujuma ja suusatama minema. Aasta tagasi, kui teda jooksma kutsusin, nähvas mulle: „Kõik ei pea olema sinusugused!“. Isa ja Kaarelgi käivad jälle ujumas. Nii tore, et nad kõik ise tahavad olla lõpuks minu sugused...

Kodumaal olles sain tugevat, toredat tagasisidet oma blogi kohta. Nüüd olen ise ka uhke selle üle, ei pidanud oma juttu sadu kordi rääkima, kõigil oli juba teada ja hea nalja visata Spainis toimuva üle. Kui mul vahel Spaini isu tuleb, löön blogi lahti ja olengi seal tagasi.

Aastavahetusel kohtusime Kätliniga Tartus. Rääkisime mõlemad, et tunneme üksteisest väga puudust. Ei ole ühel teist kodus ees ootamas ja vastupidi. Ei ole teisel esimest, kellele kurta, rõõmustada ja vastupidi. Kätlin ütles: „Kaire, lähme koju.“ Meie kodu on Valencias. Naersime, et meie kooselust sai siiski armastus.

Õmblesin päris oma esimese õmblusmasinaga Kaarlile sipsiku, värvilise ja moodsama, kui sipsik päriselt. Õmblemise käigus küsis Kaarel mõtlikult: „Kaire, mis see õmblusvaru tähendab?“.

Viimasel õhtul enne kodust ära tulekut olin Kaarliga kahekesi kodus. Ema, isa hakkasid taas tantsukursustel käima. Meisterdasime šampusekorkidest päkapikke, Angry Birds’i linnukesi Kaarli eestvedamisel. Meisterdamise ajal ütles Kaarel, et paneksin seda laulu: „Meil on aega veel“. Enne magama minekut musitasime, kallistasime ja jätsime hüvasti, et ma hommikul natuke kauem magada saaksin. Minu äratuleku päeval, hommikul enne kella 7t puges Kaarel mulle kaissu, lahinal nuttes. Tema ei näe mind nüüd igapäev… Aga tal on kalender, kus ta kuupäevi maha kriipsutab, seni kuni ma koju tulen.

Kui lihtne oli tulla tagasi lõunamaale, kui teekond on ükskord läbi lennatud. Saksa lennujaam oli täiesti kodu eest, sai seal ju eelmine kord nii kaua oodatud. Valenciasse jõudes olen jälle segaduses. Kui ma jõuludeks koju jõudes, ei suutnud uskuda, et seal ka olen. Siis nüüdseks, ei suuda ma uskuda, et olen taas siin. Jälle harjun. 

Meie Hispaania kodus ootas mind Kätlin, värskete puuviljade ja üdini korras koduga. Lobisesime kaua enne kui uinusime. Kell 23 käib ikka prügiauto. Enne uinumist hakkas all asuvas korteris koer haukuma, täitsa kodune. Juurvilja-, puuviljaputkas hõikas juba minu sõber kutt: "Kaire, kus sa olnud oled?". Puuviljad ja apelsinimahl, ma muust ei toitugi hetkel. Kätliniga tänaval jalutades vilistatakse meile ikka järele. Üks kutt tervitas meid: "Hola, Barbies". Õues on nii soe, ideaalseimat ilma jooksmiseks ei saaks tahta. Inimesed kõik naeratavad ja on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii sõbralikud! 

Reedel käisime ujumas, harjutamas. Sest ujumise praktiline eksam ei tule mitte kerge. Meil oli pundis ka inglanna Zoe. Saime palju abi vetelpääste tüdrukult, tema õpetas meid pöörama ja andis muud vajalikku nõu. Arutasime Kätliniga, et see minu silma õnnetus kohe oli vajalik, nad mäletavad meid siiani, on nii abivalmid ja toredad. 

Äge on siin tagasi olla, kasvõi korraks. Kaks nädalat, see tähendab, et tuleb palju ja intensiivselt õppida eksamiteks, joosta, ujuda. Siiski olen kurb, sest üks parimaid, lihtsamaid aegu mu elus hakkab otsa saama. Ma küll ei tea, mis mind ees ootab, aga vahetusüliõpilase elu on siiani parim olnud. Mõistan seda praegu paremini, olles korra kodumaal käinud. Ma ikka ei väsi kordamast, olgu, mis on, tulgu, mis tuleb. Ma olen väga õnnelik, et Tartu Ülikool mu siia Valenciasse tõi. Mul on ka hea meel, et Alo siin linnas eelmine kevad õppis, oleme mõlemad selle linnaga tugevalt seotud ja ehk leiame aja/raha, et aeg ajalt siin käia.

Järgmised nädalad tuleb õppida hispaania keeles ujuma ja inglise keeles kossu mängima. Kui Valencia Ülikoolis eksamid sooritatud, peab tõsiselt ja kiiresti tegelema hakkama oma magistritööga. Aga seegi on vaid väljakutse, praegu ei soovi ma mitte midagi muud nii palju, kui suvel oma magistrikraadi tõendavast dokumendist lennuk voltida ning vaadata, kui kõrgele suudab ta lennata, kui mõnusas kohas maanduda…