Reede õhtul istusime oma vana hispaanlasest sõbra juures, tema tegi meile päris ehtsaid, õigeid mohhitosid. Maitsesin minagi ühe, pidin tõdema, et see oli tõesti hea ja värske. Seal oli ka tema korterikaaslane Max oma ema ja tüdruksõbra Lenaga. Sakslased, nii toredad ja sõbralikud. Noorem generatsioon neist ei teadnud, kus asub meie Eesti.
Laupäeval külastasime sama seltskonnaga väiksemat külakest Saguntot. Väiksema mäe otsas lossis turnitud, olime näljased ja suundusime esimesse söögikohta, mis tundus väljast nii kena ja viisakas. Mõtlesin, et ma ei söö seal, kuna kodus on söök valmis, raha ka ei raatsinud kulutada. Kõik aga tellisid hoolega, nii minagi. Tellisin paella ja sellele lisaks mereande rohelise salatiga, klaasi apelsini mahla. Kõik kokku pidi maksma 7,95 eurot. Söök ise oli üsna jäle, no ausalt, ei tea, aga kõrvalmaitse oli kõigel. Teised kurtsid sama. Lõpuks esitati mulle 11 eurone arve, hispaania sõber klaaris asjad nii, et maksin siiski 7,95. Lihtsalt taheti lolle turiste tõmmata. Hiljem linnapeal kuulsime, et koht kus söömas käisime, oli linnakese kõige hullem söögikoht, kohalikud imestavad, miks seda juba suletud pole. Seal pidavat ainult lollid turistid käima. Meil kõigil oli hiljem paha olla, kõhus nii keeras. Siit moraal, jää alati endale kindlaks, see et teised söövad, ei tähenda, et sina pead sööma.
Pühapäeval käisin Kätlini ja Zoega ujumas. Abastose ujulas on 10 rida ujumiseks, igal rajal ujus keskmiselt 4 inimest. Ikka ju loodad, et mingi hetk nad väsivad, aga ei, hispaanlasi tuli basseini vaid juurde. Kuna ujumise eest makstud, ei raatsinud basseinist välja ka tulla, nii siis tuligi "vooluga" kaasa ujuda. Lõpuks jäi rahvast meie õnneks vähemaks, sain ka pöördeid harjutada. Minu arvates tulevad need juba täitsa kenasti välja.
Vaheseik ka, kui ujulasse jõudsin, tuli minuga rääkima vähemalt 70 aastane vanahärra, nii mööda minnes. Ta muide oli reedelgi ujumas. Kutsus mu enda juurde ja rääkis midagi. Küsisin, kas ta inglise keelt oskab. Tema vastas midagi preciosast ja saatis õhumusi mu poole. Minu jaoks oli see nii naljakas, tänasin vaid. Vähe sellest, et oma juustesse tumedad salgud lasin värvida oli mul ka ujumismüts peas. Rubia jääb rubiaks :)
Ujumise praktiline eksam näeb välja järgmine: peakas vette, kaks otsa liblikat (õiged pöörded), kaks otsa selili (õiged pöörded), kaks otsa konna (õiged pöörded+filipiin) ja lõpuks kaks otsa krooli (õigete pööretega). Õnneks ei võta keegi aega, rõhk on tehnikal. Alguses räägiti ühest otsast liblikast, nüüdseks on kaks. Inglanna kukkus esimene kord sellest eksamist läbi, eks näis, mis mind ees ootab. Praktiline praktliseks, kõige rohkem kardan ja pelgan ujumise teooriaeksamit, sest see on puhtas hispaania keeles. Ma ju ei abla seda espanjoli. Alati on võimalus joonistada, tuleb ainult värvipliiatsid soetada... Päris naljakas oleks kui ma pakk värvipliiatseid kaasas, eksamile läheks.
Kui mitmeid kordi olen ma mõelnud, et mis oleks, kui oleks saanud siia aastaks tulla... Nüüd tagasi olles, olen rahul, et elasin, õppisin siin ühe semestri. Siin on äge ja hea, aga kõik selles linnas on nähtud ja tehtud, kõik on tuttav. Avastamisrõõmu kui sellist, mis alguses mind tabas, ei ole. Hispaanlaste elustiil, kombed, käitumine enam ei üllata. Aga maailma ägedam oleks, kui oleks veel võimalus järgmine poolaasta kusagil teises kultuuris ja keskkonnas ujumist, korvpalli õppida. Kuna see võimalik ei ole, siis igatsen vaid kodu, lund ja saunamõnusid, oma inimesi. Ju leidub Eestimaal ka lapsi, kes tahavad, et ma neid ujuma, kossu mängima, suusatama õpetaksin :)
Pühapäeval nägin Pauli, ta pakkis asju ja kolis välja, paremasse korterisse. Täitsa kurb kohe. Oli ikkagi osake mu siinsest perekonnast. Mathieu lahkus jaanuari algul oma kodumaale. 10 päeva pärast lähen mina ära, meie Erasmuse pere pudeneb laili.
Esmaspäeva lõunal kolis meile ka juba uus tüdruk sisse. Dori oli eksamil, olin ainsana kodus, võtsin ta vastu. Tema on Itaaliast, hullult jutukas ja sahmija. Kolas kogu korteri läbi, kukkus koristama ja iga natukese aja tagant tuli ja tahtis midagi. Nüüd läks välja, Pauliga kohtuma...
Teisipäeval on siin linnas või lausa sellel maal jälle mingi püha. See tuletab vaid meelde, et olen siin Hispaanias, kus tuleb poes käimist, söögi tegemist planeerida paganama püha maa järgi. Tänavatel ei ole värsket õhku, on tunda suitsuhaisu, mariuhaanat, kapepit, rohkelt odavaid-tugevaid parfüüme. Samuti tuletab siin viibimist meelde tänavatel nähtav tohutu mustanahaliste, pakistanlaste, jaapanlaste, hiinlaste hulk. Indiaanlasi pole ma veel näinud?!
Üleüldsegi on nii raske harjuda sellega, et hea elu on läbi, muudkui õpi ja õpi. Ei viitsi, ei taha, ei jaksa ega ei saa. Aga siiski üritan, püüan ja loodan, et kõik lõpeb hästi.
No comments:
Post a Comment