Seekord oli matkal lausa viis eestlannat. Mina, Kätlin ja tema kolm Saaremaa sõbrannat (Mai, Malle, Maarja). Kohalikest olid esindatud ka mandariinimees ja maratonikutt.
Matkaselle oli kogunenud umbes 40, väljasõitu ootasime pargis. Üks meesterahvas sättis end pargipingil minu kõrvale istuma. Meie eestlannadega lobisesime maast ja ilmast ning äkki küsis meesterahvas, et kas me räägime eesti keelt. Meile jälle õppetund, avalikult ja kõike igalpool rääkida ei või. Aga meesterahvas ise on kogu Eesti läbi sõitnud, talle meeldib Tallinn, siiski ilusamaks peab Tartut. Pärnu on ta lemmik linn, eriti suvel. Viljandis pidid elama mehed, kellelt võib peksa saada, muidu on seegi ilus linn. Haapsalut külastas ka. Talle meeldib Rakvere, on käinud Narvas.
Kolm aastat tagasi veetis jaanipäeva Saaremaal. Ta ütles jaanipäev eesti keeles muide. Tuletasime talle veel sõnu meelde, talle meenusid, siiski arvas ta, et eesti keel on üks kõige keerulisemaid keeli, mis on ka tõsi.
Maratonikutt muidugi istus bussis juba minu kõrvale. Ta käis hommikul jooksuüritusel, küll ilma minuta, oli kurb, et ma tema juures ei ööbinud, oleksin võinud isegi oma sõbrannadega tema juures ööbida. Nagu mida pointi. Lisaks sellele, et ta natuke rumal on, on ka ta inglise keel veidi kehva. Mul on ka kehva, aga millegi pärast on just temaga raske rääkida, raske seletada. Ma pole ainus kes nii arvab, teistel on ka talle raske seletada. Näiteks rääkisin talle kõrgetest mägedest. Tema kordas mitu korda sõna "high" ja ütles, et ta ei understandi mind. Aga ta nii püüab ja huvitub, see kõik on nii tobenaljakas. Ma arvan, et tema inglise keele viga on see, et ta on õppinud vaid kirjapilti, sellepärast ta enamus sõnadest aru ei saagi. Minust ka mitte.
Iga kord kui mägedes matkata, on tunne, et võiks seal ilusas, rahulikus paigas kodu luua ja elada, mis sellest, et ligipääs selleni raske on. See oleks seda väärt. Olen väga tänulik meie grupijuhile Fernandole, kes oma vabast ajast, alati rõõmuga meid mägedesse seiklema on viinud. Kõige odavam ja vingem meelelahutus siin Spainis.
Meie korteris on minu toa uks ja vannitoa uks lähestikku. Teisipäeva hommikul astusin enda toas välja, inglike samal ajal vannitoast. Te oleks pidanud nägema mu kangestunud inglikest, ma nimelt ehmatasin teda.
Hiljem rääkis mulle, et tal oli väga raske, õudne öö, ta nägi mind unes ja nuttis minu pärast. Aga miks, seda ma kohe teada ei saanud. Küsisin õhtupoole üle ja sain ka vastuse. Inglike rääkis oma unenäost nii elavalt ja lahedasti, et ma naersin kõht krampis ja pisarad voolamas, nii naljakas oli.
Ta nägi unes, et oli minu lahkumise päev. Mul oli suur kohver, tema võttis mu väikse kohvri, et mind aidata. Ma olin jooksnud oma suure kohvriga 6. korruse rõdule ja sealt alla hüpanud. Ta oli veel püüdnud mind takistada, et ma ometi ei hüppaks, et ma endale haiget ei teeks, liftiga oleks ka saanud kiiresti. Siis olin mina tänaval lebanud, murtud jalaga, murtud küüntega. Üleüldsegi oli mul olnud plastikjalg. Ta tahtis mind aidata mu murtud plastikjala puhul, mina ei võtnud abi vastu, sest olin rohkem hädas oma murtud küüntega. Ta ei mõistnud, kuidas ma saan muretseda küünte pärast, kui mul on jalg murtud...
Sellepärast oli ta ka hommikul kangeks ehmatanud vannitoa uksel, sest ta nägi öösel õnnetust minuga ja juba seisin ma tal silme ees.
Vaene inglike, ta tõesti hoolib minust. Ma siiani arvasin, et olen ainus siin korteris, kes näeb igasugu imelikke unenägusid, tundub, et ta on ohjad võtnud. Kui homme korterist lahkun, võtan oma seljakoti ja teen nii nagu läheksin rõdu kaudu...
Teisipäeval tuiasime inglikesega kolm tundi ja kümme kilomeetrit linnas, Turia pargis ringi. Sain endalegi uue ettekujutuse talvest. Pagis jalutades oli nii aprilli tunne, soe, karge õhk vaheldumisi, muru lõhn, linnud laulmas, nii värskendav. Ka selline võib olla üks talv.
Meil oli tore, temal eriti, nägi kõike seda esimest korda ja hakkas ka ise uskuma, et teda ootab siin linnas tõesti imeline aeg.
Lähenedes kodule, ütlesin, et olen väga väsinud, mu jalad lausa valutavad. Inglike oli selle peale nii õnnelik, ütles, et ta on juba ammu väsinud, aga kuna ma olen spordi mutt, ei julgenud ta midagi öelda. Ühesõnaga mulle väga meeldib, et ta ei ole viriseja. Nii me siis kaks väsinukest tuiasime, rääkisime koguaeg, et vahemaa lühem tunduks. Sain teada, et ta hobi on maast leitud CD plaatide kogumine, nii ta siis kuulab neid plaate ja mõtleb inimestele, millised nad võiksid olla muusika järgi.
Ta ema on 57 aastane, ta vanem õde 23. Ta isa oli emast lausa 15 aastat vanem, nüüdseks surnud. Ta armastab väga oma koera. Itaalias elab 60 miljonit inimest, ka nemad seal vihkavad immigrante, nad tulevad Aafrikast läbi Sitsiilia Itaaliasse. Õpetas mulle Itaalia keelt. Hispaania keeles on minu armas: Mi amor. Itaalia keeles: Amore mio. Üleüldse on minul nüüd tugev huvi Itaalia vastu, see tundub palju vingem ja vägevam kui Spain, eks ikka selle pärast, et siinne on teada-tuntud.
Palusin inglikesel endale ehtsat itaalia pastat teha, enne kui siit linnast lahkun. Inglike siis tegi seda kolmapäeva lõunaks. Ta oli nii mures ja närvis, sest ta ei saanud mitte kusagilt poest basiilikut. Ta käis ja koputas isegi naaberkorterite uksetagused läbi, et seda imetaime saada. Ei saanud. Nii ta siis kattis laua, puha salvrätikutega, oli ehtsa itaalia pasta aeg. Okei, minu unistustes nägi ja maitses see natukene teistmoodi... Päriselt olid need tavalised makaronid ketšupiga. Aga ikkagi oli armas, et ta minu pärast üritas, pingutas ja vaeva nägi.
On mu inglike nagu ta on, mul on siiralt hea meel, et ta siia korterisse kolis. Ta muutis minu viimased nädalad siin nii naljakaks ja huvitavaks. Mul on tõesti kahju, et ta siin varem ei elanud. Ta on selle korteri süda ja hing. Vanasti oli igaüks oma toas, uksed kinni. Nüüd inglike teeb kõigi tubade uksed hommikul lahti ja lobiseb üle korteri kõigiga. Ta koristab, pühendab ja mässab siin nii, et mitte ainult temal hea oleks, vaid kõigil kaasüürilistel ka.
Kolmapäeva õhtul käisime Kätliniga kohalikus pubis Madridi-Barcelona jalkamängu vaatamas. Valencia rahvale Madriidi võistkond ei meeldi, nad siis elasid Barcale kaasa. Naersin Kätsile, et tõusen püsti ja karjun "Go, Madrid, Go!". Siiski ma seda ei teinud, parimal juhul oleksin peksa saanud, halvimal surma.
Jalka huvilistena olid meie seltskonnas kaks noort prantsuse tudengit, nad saabusid siia linna sel nädalal. Nii me siis Kätsiga ohkasime ja kadestasime neid. Neil on kõik alles ees. See imeline elu Spaini päikese all, kõik, kõik ootab neid. Ja kui palju raha veel nende kontol olla võib...
Läks mu ujumisega nagu läks, kirjutasin kõiksugu õppejõududele ja koordinaatoritele. Siin Hispaanias ei saa ma selle jaoks enam midagi teha. Ise tean, enda jaoks ujusin olümpianormi täis. Aga ma ei ole ka enam kurb. Pisaraid ka ei kuku. Üks päev lendas väike kihulane mulle silma, üritasin, et nutan natukene, ehk saan kihulase käte. Aga nuttu ei tulnud (see ei tähenda seda, et kihulane mul siiani silmas on)...
Võitja olen nii või naa mina. Tänu siinsele saab ehk minust hea ujumise õpetaja nii lastele kui täiskasvanutele, mul juba on kerge nimekiri koos, kes mind basseini rebima hakkavad. Olen päris mitu inimest oma elus jooksma "pannud", tundub, et nüüd läheb ujumisega samamoodi. Aga see on ainult rõõm. :)
Täna õhtul kolib meie tuppa uus üürnik Micheal. Täna lõppebki mu üürileping. Siiski elan siin homseni, algul kartsin, et pean Michealiga tuba või voodit jagama. Kuna aga Pauli tuba on veel üürnikuta, kolisin oma asjad kõik sinna, tudun ka seal.
Võtsime täna Erasmuse kontorist välja oma paberid. Jätsime hüvasti ja kallistasime nii paljude sõpradega. Mul on küll hea meel, et saan koju tagasi tulla... Siiski jääb osake minust alatiseks siia roosa taeva alla jooksma või Vahemere vahuseid laineid püüdma...
Üleüldse on hetkel ilm väga väga soe, +25 kraadi ja tuuleta, päike paistab nii eredalt. Oleks mul vaid bikiinid kaasas, oleksin ammu katusel või rannas päikest püüdmas. Siiski olen enamuse ajast toas, sest siin ei ole nii palav ja lämbe, higi ei voola. Kortermajade trepikojad on kui keldrid oma külmusega.
Täna õhtul on meil korterikaaslaste ja mõndade sõpradega väike mohhito istumine. Meie Piretki, kes meid algul kenasti vastu võttis, tuleb nüüd ära saatma. Homme käin veel rannas jalutamas, lehvitan oma Vahemerele. Dorigi lubas homme minu lahkumise puhul pannkooke küpsetada. Nii vahva!
Pakin viimased asjad ja 17 paiku hakkan siit lennujaama sõitma. 20:40 tõuseb mu lennuk Saksamaa poole. 23:00 peaksin olema seal maandunud. Ilmselt tuleb unetu öö, sest teine lennuk Saksamaalt Riiga tõuseb 7:25 laupäeva hommikul. Eesti aja järgi kell 10:55 peaksin maanduma Riias. Riiast hüppan 13:00 rongile, millega õnnestuks lausa Rakkesse välja kihutada. Keeruline see mu teekond aga hiljemalt pühapäeva õhtuks peaksin oma ühes ja ainsas kodus, Virumaa kodus olema.
24 tunni pärast olen siit Valencia kodust juba lahkunud... oma päris koju :)
No comments:
Post a Comment