Kõik teist on juba kuulnud meie uuest korterikaaslasest. Tema on 21. aastane Itaalia tütarlaps. Sain just blogisse kirjutada, et uut ja avastamist siit linnast enam ei leia, ära sõnusin! Ta kolis meie korterisse esmaspäeval. Võtsin ta vastu, aitasin tal kohaneda, tutvustasin korterit, jutustasin linnast ja ülikoolide asukohtadest. Ta on tore, südamlik, abivalmis. Õhtul enne südaööd seisis ta mu voodi kõrval ja küsis arglikult, kas ta võib minu toas magada. Küsisin, kas ta kardab, tema vastas, et igatseb perekonda ja vajab vaid lähedust. Mina aga ei saanud aru, miks ta just minu välja valis, sest siin korteris elab teisigi. Karin ütles selle peale, et kui temalgi tuleks valida, valiks ta ka esimesena minu.
Mindki on viimastel päevadel tohutu koduigatsus tabanud. Kätlin ütles ühel hommikul, et näen lausa koduigatseja moodi välja, igatsus pidavat mu silmist näha olema. Ta naljatas, et ju sellepärast inglike ka minu tuppa magama kolis, tundis minus enesele sarnase ära. Inglike oli Kätlinile rääkinud, et kavatseb ülejärgmine öö veel Kaire toas magada...
Esmaspäev, teisipäev jändasin videoanalüüsiga. Et ujumine arvestatud saaks on vaja lisaks tundides kohal käimisele, teooria ja praktika eksamitele teha ka õppefilm ujumisest. Tõmbasin programme alla, siis videosid, üritasin ühest programmist teise videosid edasi laadida. Püüdsin, mis ma püüdsin, ei õnnestunud. Lõpuks oli vaid soov arvuti aknast alla visata, ise järele hüpata.
Kolmapäeval saime oma õppefilmi kenasti valmis, lausa hispaaniakeelsete õpetlike sõnadega. Kolmapäeva õhtul maandusid Valencias Kätlini kolm Saaremaa sõbrannat: Malle, Mai ja Maarja. Tänu nende tulekule muutus ka minu elu siin lõbusamaks.
Kolmapäeval kirjutas mulle ka vana tuttav maratonikutt, sest pühapäeval on Valencia linnas väike jooksusari. Jooks toimub tema kodu lähedal, joosta tuleb 5-7km. Ta arvas, et ma võiksin lausa laupäeval juba tema juurde minna, ta korraldaks õhtusöögi, ma saaks tema korteris magada, hommikul saaksime koos jooksma minna ja pärast jooksu koos matkale mägedesse minna. Koos, koos, koos! Imelised mõtted, aga mulle need ei sobinud. Esiteks ei ahvatlenud mind sugugi hommikul vara 5-7km nimel võistlemine, teiseks arvan, et mu enda Valencia kodus on ka hea magada. Itaalia inglid ja Hispaania kuradid, mina ei jaksa nendega kodu mängida.
Neljapäeval aitasin oma itaalia inglikest. Seletasin talle metroodest, laenutatavatest jalgratastest, telefoni numbritest jne. Üritasin õppida, kuna olin öösel kehvasti maganud, võtsin tema pakutava kohvi vastu, ehtsa itaalia kohvi. Ta küll imestas, et ma ju ei joo kohvi. Sel päeval jõin, lootes, et saan erksaks. Aga see kohv, see kohv oli kangem kui 40 kraadine viin. Seega ma kallasin selle hiljem salaja kraanikausist alla. Õnneks ta mulle väga kohvi ei pakugi, sest ta teab ju, et ma seda võlujooki ei joo.
Itaalia inglike räägib päevad-ööd skypes, telefonis oma ema, õe ja sõbrannadega. Ta hääl on nii elav, ta itaalia keel on nii temperamentne. Meie korteri seinte vahel kostub nüüd vaid tugevat itaalia keelt. Pakkusin talle mesikäpa šokolaadi, mille peale sain vastuseks: "Ooo, mamma miiiia! Bellissimo!"
Itaalia inglike koristab iga päev, eriti vannituba, igapäev! Tõesti on hea pesemas käia nii, et vann läigib ja vesi voolab sellest ka alla. Inglike ütles ungarlasest Dorile, et tema võiks ka oma juuksekarvad vannitoast kokku korjata, sest Kaire korjab alati. Pange tähele, mind kaitstakse. Meie Doriga puhkesime vaid naerma, on tunda uue üürilise hõngu. Lisaks sellele lukustab inglike kõik võimalikke uksi ja aknaid ööseks. Kätlin ei saanud üks õhtu toast välja, sest me pole harjunud, et uks lukus käib. Nii me siis naerame Kätlini ja Doriga meie uut korraliku kaasüürilist.
Reede hommikul kell 9 ootas meid ujumises teooria eksam, hispaania keelne. Õppisin, valmistusin nii palju kui oskasin.Üritasin võtta hispaania keelset teooria eksamit ujumisest kui vinget sündmust, mis elus esmakordselt. Ikkagi olin ma nii närvis...
Eksamiruumi kutsuti meid sisse nimedega, igale õpilasele oli kindel koht, tõsine sündmus ikkagi. Eksam ise nägi välja väga tihedas ja tugevas hispaania keeles, valikvastustega, seal kitsutas 60 küsimust. Minu töö oli õigele vastusele ring ümber tõmmata. Oli küsimusi ja vastuseid millest enda arvates sain aru, oli neidki, mis tundusid tuttavad. Oli ka vastuseid, millele täiesti juhuslikult ringi ümber tõmbasin. Mu madal hispaania keele oskus ei küündinud nii kõrgete tähendusteni.
Mul oli au olla üks esimestest, kes stardipukist vette, eksamirajale sai hüpata. Esimene on olla halb, sest ei näe, kuidas teised sooritavad. Samas on esimene ka hea olla, ei jõua närvi minna. Ujusin oma liblika 2 otsa kenasti ära, kõige raskem oli möödas. Basseini äärel seisid kolm õppejõudu, nemad kõik hindasid meie liikumist, tehnikat. Tundsin end vees nii hästi ja kindlalt, mõtlesin rahulikult pööretele ja filipiinile, mida ma unustada ei tohtinud. Selili pöördega natuke soperdasin, aga tegin ta nii nagu eeskirjades ette nähtud. Krooli viimased tõmbed, ja oligi mu eksam ujutud. Kuulsin veel teisi plaksutamas, hea tunne oli.
Basseinist välja tulles sain kõige tähtsamalt, karmimalt õppejõult tagasisidet eksami kohta. Ma ei sooritanud seda... Miks? Sest minu filipiini liigutus oli liiga veepinna lähedal ja selilipöördel tegin 1 vajaliku krooli käetõmbe asemel 3 tõmmet. Need olid ikkagi pisivead võrreldes paljude teiste ujumisoskust, pöördeid arvestades. Ma olin meie ujumistundidest paljudest poistest ka jõulisem, parem ujuja. Sain inglannalt kiita, minu ujutud liblikas pidi nii hea olema. Nii ma siis istusin basseini äärel, vaadates kuidas mu pisarad sellesse upuvad... Need olid esimesed tõelised pisarad siin Hispaanias. Küsisin õppejõult, millal ma saan oma tulemust parandana, vastuseks sain, juulis. Juulis ei ole mul selle eksamiga enam midagi teha, kuhugi kanda, sest juunis lõpevad mu õpingud Tartu Ülikoolis.
Nuuksusin edasi, olin ääretult kurb, sest ma nii püüdsin, pingutasin, nägin vaeva. Puudusin ujumisetunnist vaid korra, seda ka eelnevalt vigastatud silma pärast. Käisin enne eksamit 15 korda ujumas. Ma saan aru, kui ma teooria eksamil läbi kukuksin, hispaania keele tõttu, mis muidugi ei pruugi ka välistatud olla. Aga praktiline, see mis mulle meeldib, mida naudin, mida oskan. Kuidas küll?! Tuleb välja, et manana ja siesta mehed on karmid, kriitilised hindajad.
Ujulast koju jalutades saatis mind õnnetukest, nuuksujat inglanna. Temagi ju kukkus ujumise eksami esimene kord läbi, oli ainult nutnud. Ju ta teadis kõige paremini, mida ma tunnen, sest temagi on väga hea ujuja. Tema toetus oli väga armas, aga ma ise olin nii õnnetu ja väsinud, et üldse kohe ei jaksanud temaga olla. Ta lonkis mu sabas kui truu koer ja üritas koguaeg ainult lohutada. Selline tragikomöödiline see spaini elu.
Kodus ootas mind särasilme itaalia inglike. Tal oli minust nii kahju, ta oli nii kurb, et minuga nii juhtus. Lohutas ja õigustas mind. Tema usub minusse ja tundus, et on minu nimel valmis ise sinna ujuma minema. Ja nii istus temagi mu toas kui truu koer, et minuga enam midagi hullemat ei juhtuks.
Tegelikult on seda siia valus kirjutada. Mitte, et ma ootaks mingit õigustust või kaastunnet, aga ma ise tean, milleks ja kui paljuks ma seal basseinis võimeline olin. Siiski olen pettunud, nad tegid mulle liiga! Minu olümpianorm jäi seekord täitmata...
Olen oma elus pidanud nii palju kõiksugu inimeste, asjade, kooli pärast võitlema. Ühel hetkel enam ei jaksa... Aga ikkagi veel lähen ma järgmine nädal ujulasse ja nõuan endale teist võimalust eksamit teha. Isegi kui ma pean seal basseinis juulikuud ootama.
Eksam eksamiks, kurbus kurbuseks. Ikkagi oli Spaini aeg mu elus parim. Selle viie kuuga õppisin ma rohkem, kui seni Tallinna või Tartu Ülikoolis. Ma õppisin nii palju endast, lähedastest, inimsuhetest, maailmast, kultuuridest, keeltest, ujumisest, jooksmisest, korvpallist, jalgpallist, mägedest, õpetamismeetoditest, videote lõikamisest... Vahemere päikesest, seedrikäbidest, rannaliivast, tuulesuunast ja ka rubiatest õppisin. Igatsema ja hindama õppisin. Ikkagi olen tänulik õppejõududele, et nad mu nii hästi ujuma õpetasid, nii oskan ma vaid Eestimaa lapsi paremini õpetada.
Kaarel ükspäev hõiskas Skypes: "8 päeva veel!". Ta nimelt on ootusärevuses, nii ootab. Tal ei ole enam üks kalender, kust kuupäevi maha kriipsutada... Ta võttis teise kalendri lisaks. Teda valitseb topeltootus, mind ka. Kui kõik hästi läheb, peaks kogu pere järgmisel pühapäeval jälle koos olema.
Kasaril ka plaan koju tulla :O???
ReplyDelete