Meie majas pole juba ammu nii palju pisaraid valatud. See meie väike Kaarel Gustav nuttis terve hommiku, tema ei taha, et mina kaugele ja kauaks ära lähen. Ja sealt said võimaluse minu pisarad... Kaarel Gustav kurvastas sellepärastki, et Piripiiga ja Väike My meil joonistamata jäid. Kaspar küll arvas, et garaaži seinale joonistavad nad nüüd vägevamaidki asju. :) Kui just Kaspar ise varsti Austraaliasse ära ei lenda
Tähistasime eile kodus pere, Alo, Pilleka ja Averiga minu äraminekut. Pillekal ja Averil oli mulle kingituski, järelikult oleks ammu aeg minna olnud.
Olen aru saanud, et enamus mu sõpru kasutaksid võimalust ja elaksid nüüd minu toas. Pillekaski arvas eile, et nüüdsest hakkavad nad siin tihti käima (kui mind kodus pole).
Kaarel tegi eile oma vaese telefonilutsuga perepilti. Sellesse perekonda kuulusid: mina, ema, isa, Pillekas ja Alo.
Mu toas oli kaal kohvri kaalumiseks, kui ema ja Pillekas mõlemad ahastasid, kas ma võtan kaalu kaasa. Iseenesest ju mahuks, sest mul on lausa 1 vaba kiloke veel. Pakkisin asjad kokku, sain 19 kg + käsipagas 5kg.
Üsna raske on ära minna, kui su lähedal on nii palju häid ja siiraid inimesi. Selle eest on ülimalt hea tagasi tulla. Mõnus teada, et koju tulles on lumi maas ja 100 erinevat võimalust selle nautimiseks. Käisin see nädal igapäev saunaski, no kes teab millal jälle saab.
Kätlin hakkab kohe, kohe Orissaarest sõitma, mina siit kodust. Homme samal ajal (10.00) läheme lennujaama. 11:55 tõuseb meie lennuk Spaini poole. Ja siis võib öelda, et meie 5 kuune treeninglaager palmide all saab alguse.
Tahaks juba seal olla...
Kaspar saatis mu ära sõnadega: "Kui hästi läheb, näeme aasta pärast. Kui hästi ei lähe, näeme poole aasta pärast siin samas!" Ma väga loodan, et läheb hästi!!!
Rakverest bussile astusin, küsis bussijuht nii armsasti: "Kuhu nii väike tüdruk NII suure kohvriga läheb?!"
07.09.2012. Mina valmistun äralennuks, Kaspar sai täna Austraalia viisa. Kõik lähebki hästi!
No comments:
Post a Comment