Jäime eile õhtul magama, tuppa tungis õuest tulev bensiini hais, Kätlini jaoks lõhn.Meenutasime lapsepõlve... Kätlin rääkis, kuidas nad õega autodes ja garaažides alati bensiini käisid nuusutamas. Ja mina, pabistasin siis, kui kodust vanaema juurde olin jalgrattaga sõitnud ning asfaltteed ratas käe kõrval ei ületanud! (kodust vanemani oli 1km, vahemaad poolitab asfalttee ja alati loeti sõnad peale, et jalgrattaga üle tee sõita ei tohi).
Kätlin õpib hoolega hispaania keelseid sõnu, mina olen veel looder. Tean et rubia chika on blond tüdruk.
Kuna meil kohustusi hetkel pole, magame kaua ja hästi ning peesitame rannas. Rääkisimegi rannas, et nüüd on juba üsna puhkuse tunne. Keegi ei helista, keegi ei kohusta, kellelgi pole midagi vaja! Nüüd ma mõistan inimesi, kes (nimetagem seda moodsalt) väljamaal puhkamas käivad.
Nüüd hakkab ka vaikselt söögi-isu tagasi tulema. Unistan siiani igapäev jooksmisest, siiski ootan natuke jahedamat. Ning õnneks saab Valenbisi ratastega väga edukalt linnatänavatel trenni teha.
Rääkides koduigatsusest, siis igatseb mind kodu. Kaarel Gustav püüab iga päev skypes helistada. Tal muide tuli hammas ära, ülevalt esimene. Pani hamba padja alla ja üllatus üllatus, hommikuks oli käinud hambahaldjas ja 50 senti asemele pannud.
Kaspar oli pakkunud, et lööks kõik hambad tal välja ja nad saaks koos rikkaks.
Kui meil Kätliniga raha otsa peaks saama, lööme ka üksteisel hambad suust välja! Küll hambahaldjas meile siis appi tõttab.
Täna on reede, nädalavahetus. Ja meil on kurjad plaanid minna peole. Ikkagi meie esimene täisväärtuslik nädalavahetus ( ilma hosteli ja pagasiteta, lisaks oma kodus).
No comments:
Post a Comment