Blondid ratastel ;)

Avastasin hommikul, et Valencia Ülikoolilt vastuvõtuteade ei olnud minu nimeline. Seadsime sammud jälle üliõpilasesindusse ja nõudsin seda, mida vaja. Kätlin nimetas siinset asjaajamist järgmiselt: "Üks samm edasi, kaks tagasi.".

Käisime oma teaduskonnas ka, oh üllatust, meie koordinaator on isaduspuhkusel. Õppeleping vajas ju allakirjutamist, saatsime lepingud talle juba augustis. Tüüp teadis, et saab isaks, oleks võinud meie asjad enne korda ajada. Või siis sai päevapealt isaks?! Astusime kohe 7 sammu tagasi.

Teaduskonnas veendusime armsa tõsiasjaga, et inglise keelt tõesti ei räägigi keegi. Korvpall, ujumine, kergejõustik - seal on omajagu seminare ja referaate... Kätlin arvas, et kui EAP-sid täis ei saa, lähme korjame järgmine suvi soomes 2 kuud maasikaid ja saame raha tagasi makstud.

Hommik hommikuks! Jätsime selle ülikooli sinnapaika, läksime randa, enam mitte bussiga, vaid ratastel! JAA, valenbisi rattad on nüüd meie kätes, nendega on ikka ülimalt kerge suures linnas liigelda.

Pärast randa uhasime ostukeskusesse. Käisime raamatupoes, ostsime inglise ja hispaania keelset kirjandust. Saime mõlemad endale kleidikesed ka. Õhtul koju jõudes, olime 15km küll ratastega maha kimanud.

Olgu, et kool ja keeled on veel teadmatud. On meil vähemalt tore kodu ja jalgratta kaardid laenutuseks, ka päike ja meri.
Kurtsin Kaiale, et blondi ja lollina on siin raske. Ning hea, et on Kätlin, kellega muresid/rõõme jagada. Arutasime, et vaene Alo, ta oli täitsa üksi siin. Aga vähemalt on ta mees. Näiteks üksi randa minna ma siin ei julgeks.
Kaia arvas, et pole mõtet pabistada ja et peaksin siin ilusate lühikeste meeste maal vastu.
Lühikesed on nad tõesti, iseasi kas ilusad.