Väga vahet ju polegi, lihtsalt naljakas, et see korteriüürimise kuulutus pärast meie ühist rannaskäiku välja ilmus. Naised on ikka õel liik.
Esmaspäevasest korvpalli tunnist on me lihased parasjagu haiged, hellad. Teate ju küll seda mõnusat tunnet. Lihasvalu tähendab siiski vaid head, on tehtud kasulikku, seda enese jaoks.
Olime taas valmistunud hommikuseks raskeks treeninguks korvpallitunnis. Täna andis meile seda Emiliano. Emiliano on akadeemilisem mees, peab loenguid ning õpetab kannatlikult õiget tehnikat. Esimene pooltundi oli loeng. Hiljem jätkusid harjutused põrgatades üksi/kaaslase/grupiga. Kui esmaspäeval oli raske treening, siis täna oli lihtne õpe algajatele. Tund oli mänguline, enamus mängud sobiksid hästi lastele. Väga äge, minu harjutusvara täienes täna jälle.
Üks mäng oli selline, kus tuli ühe käega palli põrgatada ning teise käega kaaslast kättpidi teretada ning end tutvustada (palli ei tohi vaadata, tähelepanu suunatud kaaslasele), kaaslased vahetusid.
Hispaanlased tervitavad üksteist musitades põskesid. Üks kutt mänguhoos läks end Kätlinile tutvustama ja tegi talle musi põse peale! Kätlini kuldsed sõnad pärast mängu: "Siin saab musi ja igasugu muid asju veel!" :D
Naersime mõlemad, teised kutid said küll rahulikult käteldes mängitud. Koduteel ütles Kätlin, et peame alati valmis olema, kes teab mis hispaania kuttidel arus. Mina naersin laginal, jutt jumala õige.
Kossus käivad samuti kaks füüsilise puudega poissi. On ülimalt tore, et neile seda pakutakse, ning et hispaanlased on väga salliv rahvas. Eestis oleks neil poistel tunduvalt raskem. Poisid ise on toredad ja väga, väga abivalmid. Üritavad inglise keeleski rääkida. Üks poistest ütles täna Kätlinile, et tal on nii ilus nimi. Kätlin on küll täna väga kõrgele muside ja komplimentidega tõstetud! :D
Korvpalli tunnis saime endale veel tutvusi hispaanlannade näol, nii tore!
Hiljem pidime kokku saama Isabeliga, kes meid siis Valencia Ülikooli üliõpilasteks immatrikuleeriks. Kuna Victor Manueli (meie koordinaatorit, inglise keele oskajat) polnud majas, keeldus Isabel meiega tegelemast. Ütles, et need tüdrukud keelt ei oska ja tema nendega hakkama ei saa. Me teame, et tema võiks inglise keelt osata ja meie peaksime hispaania keelt oskama.
Tõsiasi: kõige rohkem räägitakse maailmas hiina heelt, järgneb inglise keel ning kolmandal kohal on (VOILA!) hispaania keel. Juba sellepärast siin ega mujal maal ei peagi nad muid keeli oskama.
Jätkus ujumise loeng, seekord kehakultuuriteaduskonna hoones, mis tähendab, et me ei pidanudki ratastega 5-6 km edasi-tagasi kihutama. Loengus näidati videosid ja räägiti üksikasjalikult õigest tehnikast krooli-, rinnuli-, selili- ja liblikujumise puhul. Täitsa vahva, me lihvime end siin rahvuskoondise ujujateks! :D
Auditooriumis puhus konditsioneer temperatuuril 24,5 kraadi. Plätudes, põlvpükstes ning pusas oli mul seal igatahes väga külm. Tunni algul kujutasin ette, kuidas tunnilõpuks on varbad mustaks külmunud!
Kodus, oma inimeste, kultuuri ja keele sees rühin kindlat rada, teen asju nagu tahan. Siin aga jälgin enda käitumist, olekut, öeldut, et keegi mind valesti ei mõistaks. Võõra keele ja kultuuriga maal, olen vähese ajaga õppinud jälgima teisi inimesi enda kõrval. Nende käitumist ja olekut, nende ilmeid, emotsioone. Seda lihtsam on siin hakkama saada ja kohalikke mõista.
Pärast koolipäeva rõõmustasime, et selleks nädalaks on kooliga jälle kõik ning nädalavahetus võib alata. Tulime koju. Magasime mõned tunnid. Ilm oli piisavalt tuuline ja pilves, natuke jahedam. Rõõmustasin, et super jooksmiseks.
Seda oli ilm tõesti. Õhku oli palju ning jaksu lausa 8,5 km. Need olid selles linnas kõige lihtsamad ja õnnelikumad kilomeetrid siiani. Üha enam saab ka selgeks, et poolmaratonil tahan väga joosta.
Taevas on õhtuti roosa. Jooksen roosa taeva all, kuulan head muusikat ja olen nii paganama õnnelik! Rõhutan koguaeg, et kõik on hästi ja olen õnnelik. Andeks, kui seda liiga palju saab, aga õnnelik ma praegu igatahes olen.Meid ootab ees neli puhkepäeva. Loodan sellesse mahutada 20km jooksmist. Ülejäänu eest las hoolitseb meie imeline Valencia.
No comments:
Post a Comment