Jaheneb

Olen toredalt üllatunud.
Blogi siinsest elust hakkasin esialgu kirjutama kindlale "klientuurile". Perele, lähedastele, kursakaaslastele, headele sõpradele. Mõni nädal pärast blogitamise algust tegin avalikuks ta kogu oma FB sõpruskonnale. Kui juba, siis juba...
Alguse asi, kohale jõudmisest ja koolist kirjutatud, kodumaalastel hing terve. Edasi... kas kirjutada, mida, kui palju, kas üldse??! Aga tundub, et edasi tuleb kirjutada...
Saan mitu kirja päevas erinevatelt blogi fännidelt (nimetagem neid nii). Nagu aru saan on Spaini blogi väga hinnas. Võib olla ei jõua ma igapäev kirjutada meie tegemistest, aga jätkan! Blogi hinnas, fännid sillas. :)

Kolmapäev

Lubasin endale eelneval ööl, et elan end siin blogis välja. Nimelt ei saanud ma korralikult magada. Mulle ei meeldi enam koerad (välja arvatud Sissy ja Snoopy). Andeks kõik koeraomanikud, loomaarmastajad ja rumalad hispaanlased. Aga iga hispaanlane siin linnas on kolme koera omanik. Vähe sellest, et terve linn on junne täis, rääkimata haisust. Arvavad pisikesed pitsud öösiti, et nad võitlevad lohega ja üritavad siis lõvi häält teha. Kui üks on "lõvi", ega teised meie tänava koerad saa kehvemad olla, ka nemad on "lõvid". Lubasin Kätlinile, et ma ostan endale õhupüssi! :)
Läksime hommikul 8.30 korvpalli loengusse. Seda andis Emiliano, nägime õppejõudu esimest korda, kuulsime ka. Loeng ise oli mitte hispaania keeles, kraad kangem - valencia keeles ja kestis 2 tundi. :D
Korvpallitund on esimese kursuse õpilastele. Nii mõnedki hilinesid, õppejõud siis noomis neid ja pidas loengu sel teemal ning lõpuks osutas meile, et me ju saame väga vähe aru, aga oleme õigel ajal kohal. :D
Tegelikult saime me ikka üllatavalt palju aru.
Loengus räägiti üldjuhul kõigest muust kui kossust. Õppejõud õpetas oma nime õigesti kirjutama, kuidas kirju saata ning õisi kasutada. Me itsitasime, et tegelt ka?! Aga tegu oli ju esimese kursusega.
Esimene kursus on jaotatud  kolmeks grupiks, kokku õpib seal u 15 tüdrukut ja 60 poissi. Tüdrukuid käib kehakultuuris üldse vähe.

Pärast loengut saime kokku vahetusüliõpilaste koordinaatori Victoriga. Victor oli rõõmus, et oleme aktiivsed erasmuslased (aineteks korvpall ja ujumine). Arvas, et meil ei tule probleeme, kuid lõpuks võiksime üle minna ikka hispaania keelele. Rõõmustas veel selle üle, et sai äsja isaks. Soovis meile ilusat ajaveetmist siinmaal ning probleemide korral ootab ja võtab meid alati vastu. Lisaks oli ta viisakas, vaoshoitud ja väga abivalmis (mitte nagu ülejäänud hispaania tolad). Lõpetuseks küsis, kuidas on eesti keeles nägemist ja saatis meid ära sõnaga: "Nägemist!" :)
Nüüd on me õppelepingutel ka siinse ülikooli allkirjad all ning aeg need postitada Tartu Ülikoolile (aeg oli tegelikult enne õppetöö algust, aga tegemist on ju Hispaaniaga).
Meie nimed kõlavad ka siinmaal täitsa naljakalt. Kätlin Peet on Ketlin Piit ja minu eesnimi Kaire on siin Keira või Koira. :D

 

Oli aeg Valenbisi ratastega ujulasse kihutada (metroo ja bussiga me ei viitsi/raatsi sõita). Leidsime tunniga ujula üles, saime ujulassegi aga ei leidnud oma gruppi ja õpetajat. Neil pidavat kusagil loeng olema, seda me tuvastada ei suutnud. Istusime siis kaks õnnetut trepil, arutlesime teemal, raske on sellepärast, et hispaania keelt ei oska ning selles saame vaid iseendid süüdistada. Muidugi tulid minu esimesed "tahan koju!" sõnad. Kätlin arvas, et tema koju ei taha, seal on hullem (magistritöö ja elukoha otsingud). Nii ta tegelikult ju on.
Suundusime koju, Kätlin rõõmustas, et selleks nädalaks ongi kooliga ühelpool. :D Pidasime mõnetunnise uinakuga siesta ning ärgates olime rõõmsad ja ühel meelel, et ei lase kooliasjadel tuju rikkuda.

Saatsin kodupoole seekord 13 postkaarti. Mulle nii väga meeldib neid saata. Naljatasin, et kogu stipp kulub nende peale. Aga mul on veel mõned üle, kes tahab, postitab mulle kenasti oma aadressi.

Mitu õhtut olen kibelenud jooksma, eile enam ei suutnud vastu panna. Õhtud on natuke jahedamad, võiks võrrelda augustikuu alguse õhtutega. Tossud jalga, klapid pähe ja minek. Kui ma esmalt ristisin selle linna koerte järgi si*apealinnaks, siis pärast eilset jooksmist on see ka jooksupealinn. Uskumatu, kui palju inimesi siin linnas jooksmas käib, uskumatum on see kui kiiresti nad kõik jooksevad, nagu ajaks neid lõukoer taga.

Vanad naised ja mehed, need liduvad veel eriti kiiresti. Selles vanas jõesängis, praeguses jooksupargis on mitu erinevat võimalust joosta: kruusateel, asfaldil või metsateel. Samuti on park vaatamisväärsusi täis "topitud". Igav ei ole, mina nautisin jooksmist täiega. Sain kokku 7 kilomeetrit ja sellest kujuneb mu igaõhtune tava. :) Ikka veel plaanin minna Valencia poolmaratonile, mis toimub 21. oktoobril ja maksab 20 eurot hetkel.
Kuna päev oli raske, mõtlesime, et istutame end kusagile maha ja võtame mõne hea koksi. Mõeldud-tehtud, valmis sätitud ja teele asutud. Kuna üliõpilastänava pubid pandi selleks kellaks kinni ning kaugemale discotama me ei viitsinud minna, siis jalutasime sama targalt koju tagasi. Selline pidu oli siis eile! :D
Neljapäev:
Juba kolmandat päeva on siin pilves, öösel sadas väga kõvasti vihma. Nagu aru saime, siis suvi hakkab läbi saama, mis on muidugi kurb. Samas pole me kumbki kunagi nii pruunid ja blondid olnud, seega on siiatuleku eesmärk täidetud :) Ning jahedama eelis on see, et saab mugavamalt jooksmas käia, või keeli õppida.
Meil on nüüd 4 vaba päeva. Täna plaanivad Rubiad tutvuda linna vaatamisväärsustega. Muljetan hiljem.