Jalutamine korrastab mõtteid. Seda, et elul minuga omad plaanid on, olen ammu taibanud. Olen õnnelik, kuna mul on võimalus õppida Tallinnas, Tartus ja nüüd siin Valencias. Tänu kehakultuurile/koolile on minu ümber nii palju toredaid inimesi ja võimalusi! Siinkohal valju aplaus mu perele ja kodule, kes alati minuga on! Õppida ja avastada nii, et see kinni makstakse - eluvõimalus. Mul on hullult hea meel, et eelmine kevad magistritöö raske tundus ja ma lisa-aasta kasuks otsustasin.
Pühapäeva õhtul muretsesime oma kooli ja ainete pärast. Plaanisime, et üks aine saab olema ujumine. Aga teine?! Koolikoduleheküljel kirjeldatakse õppeaineid ikka mega rasketeks. Lõpuks rahustasime üksteist, et kui me Tartu Ülikoolis KÕIK magistri õppekavas olevad õppeained oleme ära teinud, kas saab midagi hullemat olla?! Sättisime end magama, naerdes asja ajamist ja korraldust siin maal ning tegin nalja, et hommikul ujumise tundi minnes, oleme tunnis vaid meie kaks ja veest tühi bassein!
Läksime hommikul kooli. 10.30 pidi olema ujumine, seadsime sammud tund varem kooli poole, et ujula üles leida. Koolis, oh üllatust, selgus, et ujula on linna teises otsas ja sinna me täna ei jõua.
Meil oli vaja printida (üürilepingud, õppelepingud). Lõpuks täna leidsime ka Koopia Keskuse, teenindajaks kohalik meessoost libekeel, kes rääkis inglise keelt. Märkas kohe, et mina põhjamaa tüdruk olen pruunim kui tema. Pidime maksma 1 euro, mille peale Kätlin ütles vähe.
Hiljem tuli meil jälle sammud Koopia Keskusesse seada, tüüp arvas, et me võiksime Hispaania keele ära õppida, siis ei peaks me seal iga 40 minuti tagant käima (mõistsime teda ka inglise keeles hästi, lihtsalt unustasime esimesel korral vajaliku printida). Kuna Kätlin esimene kord 1 euro kohta vähe ütles, tahtis tüüp seekord 10 eurot.
Pärast printimist seadsime sammud ülikooli spordihoonesse, seal toimus korvpalli tund. Saime õppejõuga jutule, rääkis inglise keeles, ütles, et selle ainega meil probleeme ei tohiks tekkida. See õppejõud ikka väga tahtis, et me selle aine võtaks! Kuna meil asju polnud kaasas (plaanisime ju basseinis sportida), vaatasime tema tundi, saalis oli 19 Matsi ja 5 Katsi. Selle tunni vaatamisega jooksis kogu kahe viimase aasta jooksul õpitu silme eest läbi. Tartu Ülikooli kallid õppejõud (Hein, Kandimaa, Kais, Visnapuu) rõhutasid, hindasid alati, et õpetaja/treeneri antav tund peab olema organiseeritud ja ettevalmistatud. Kui palju loenguid ja märkuseid me neil teemadel oleme saanud!
Organiseeritud see tund igatahes ei olnud. Igaüks harjutas seal, kus tahtis, pallid vuhiseid siin-seal. Äkki on aine eesmärk "lihtsalt ellu jääda", kes jääb, saab ettenähtud ainepunktidki.
Kätlin nimetas veel õppejõu "Manjana-meheks".
Õppejõud ise nägi välimuselt Tribuntsovi (Virumaalased teavad) moodi välja. Aegajalt lehvitas meile. Kätlin arvas, et need 6 EAP-d on meil sama hästi kui käes, et lühikesed püksid veel jalga järgnevatesse tundidesse.
Seega on meie kooli asjad, õppeained "jooksma" saadud. Õppetöö toimub meil E ja K, 8.30-10.30 korvpall ja 12.30-14.30 ujumine. Elu on ilus!
Avastasime eile, pühapäeval lihtsa tõe. Kui öeldakse, et pühapäeval on kõik poed kinni, siis nii see ka on, Toidupoed kuuluvad ka kõikide poodide alla!
NALJANURK:
Jalutasime tänaval, kui ühest autost kostis hulk Hispaania keelseid sõnu, natukese aja pärast tüübid loobusid ja hakkasid Hellõutama, üks neist küsis või pakkus: "FREE FUCK IT". Sellist kombinatsiooni inglise keelsetest sõnadest polnud ma varem kuulnudki.
Me ei juurelnud kaua, ei üritanud seda isegi mitte tõlkida... Kuigi Kätlin arvas küll, et nad oleksid võinud vähemalt "make love" öelda, oleks ilusamini kõlanud.
Käisin apteegis, hoidsin ühes käes intiimpesugeeli ja teises dušigeeli, küsisin apteekrilt, et mis vahe neil on. Müüjanna üritas inglise keelt purssida, kuna ma midagi aru ei saanud, näitas ta "puust ja punaselt" ette: "Shower this (vehkis käega bikiini piirkonnas) and shower this (liigutused nagu peseks keha)".
Kissa Vanaema on alati küsinud, et mida ma ülikoolis õpin, kehakeelt või mida!? Nüüd saan ma öelda, et jah, kehakeelt.
Tahtsin toidpoest kanafileed osta, osutasin selle sarnasele ja küsisin: "This is chiken?". Müüjanna ei saanud aru, lõpuks hakkas teine kirema: "Kikerikiii". Tõdesin, et tegu on kana või kukega, aga siiski kanafileega.
Selline tore ja koomiline on me elu siin päikese all!
No comments:
Post a Comment